Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Majast väljudes ootas meid juba vanker. Väljas oli pime ning meid valgustasid ainult paar lampi.
Tundmatu mees aitas meil asjad saada sisse ning ma suundusin korra veel tagasi majja, et leida enda ema üles.
,,Kui mul see õnnestub, hakkame me elame nagu muinasjutus. Ma luban seda sulle.'' Ütlesin emale, kes parajasti teed jõi.
,,Jälle sa lahkud, Nasrin. Mu süda saab aina rohkem haiget. Igakord kui sa tagasi tuled on nagu tükike su hingest kadunud. '' Sõnas ema, minu poole vaadates.
,,Ma pean seda tegema, ema. Luban sulle, et kui kõik läheb hästi on see must minevik meie seljataga.'' Naeratasin ma.
,,Mis mulle on tühjadest lubadustest?!'' Lausus ta, kõvema häälega. Mu naeratus vajus ning ma ohkasin.
Kõndides tagasi vankrini keeras miski mu südames. Ema sõnad kajasid mul peas ning ma ei suutnud neid unustada. Kuigi temal oli õigus, mis kasu on talle mu tühjadest lubadustest? Ei olnudki.
Istusin vankrisse ning toetasin enda pead vastu tagust. Sadie kergitas kulmu, kui ta minu vastu istus. Ilmselgelt oli mu tuju muutumine väga nähtav tüdrukule.
,,On sul ikka kõik korras, Nasrin?'' Uuris tüdruk ning sellepeale naeratasin.
,,Jah.'' Pomisesin ma
Vale. See oli täielik vale ning Sadie sai sellest kindlalt aru.
,,Kusjuures sa ei vastanud mu küsimusele ennem. Kuidas sa selle pistnoa nii kiiresti kätte said?'' Küsis Sadie.
Tõesti oli ta küsinud mult seda samasugust küsimust, kui me olime teel koju. Tüdruk oli tõesti hämmingus, et ma nii kiiresti suutsin reageerida.
,,See oli mul varrukas. Mul on alati üks pistnuga kuskil keha lähedal.'' Vastasin ma muiates ning vaatasin, kuidas Sadie silmad lähevad suureks.
,,Praegu ka?'' Vaatas Sadie mind nagu kummitust.
Sellepeale ma noogutasin ning siis sulgesin silmad. Mu pea hakkas õrnalt valutama ning ma tõesti oleks pidanud piisavalt magama.
Tundsin kuidas Sadie pani mulle õhukese teki peale, et mul oleks soojem. Iga hetkega läks tõsiselt külmemaks ning olin õnnelik, et vähemalt võtsime Sadiega kaks õhukest tekki.
,,Sa ikka tead, et kui sul on mingisugune plaan, siis parem oleks sellest mulle teada anda.'' Sosistas Sadie.
,,Mul on aga seda sa saad teada, kui me kohale jõuame.'' Vastasin ma vaikselt vastu.
,,Kas praegu ei oleks parem rääkida sellest?'' Pomises Sadie ning ma avasin silmad.
,,Ei. Tean, et sa kardad, et ajad midagi sassi aga plaan on lihtne. Pead selle lihtsalt meelde jätma koos minuga.'' Selgitasin ma ning Sadie vaatas väikesest aknast pimedat metsa.
