Nasrini valed

11.Peatükk

,,Sulle on kiri Dariuselt.'' Ütles Sadie, kui ma vannitoast välja tuli.

Vaatasin tüdrukut kohkunult ning siis viisin pilgu kirjale, mis ta käes oli. Öö oli kätte jõudnud ning mul oli just plaanis magama minna kuid nüüd vist lükkub see natukene edasi. Laual oli väike kotikene, mida ma samuti vaatasin. ,,Mündid.'' Seletas Sadie.

Ulatasin enda käe välja, et Sadie mulle kirja annaks ja seda ta ka tegi. Avasin kirja ning mul hakkas kohe halb enesetunne, seda kirja lugedes.

,,Küll sa oled alles populaarne. Mida see vanamees kirjutas sulle?'' Pomises Sadie, mind jälgides.

,,Ta tahab minuga kohtuda paari tunni pärast.'' Sõnasin ma vaikselt, lugedes kirja veel sada korda uuesti üle.

Sadie vaatas mind suurte silmadega. ,,Kohe varsti on südaöö! Oled sa kindel, et ikka paari tunni pärast?'' Ei suutnud Sadie seda uskuda.

,,Jah. Siin on ju kirjas, et pool neli oleksin väljas purskkaevu juures.'' Näitasin kirja ka Sadiele.

Teadsin ka täpselt millist purskkaevu Darius mõtles. Siin oli ainult üks purskkaev, mida ma koos Zyteniga vaatasin. Kas mees tahab tõesti nii avatud kohas kokkusaada? Mehed on tõesti lollid.

,,Mis tal viga on?  Nii kiiresti soovib sinuga rääkida. Sul on ju aega kevadeni.'' Sosistas Sadie hästi vaikselt, et keegi ei kuuleks. Iial ei võinud teada, kes kuulab sind uksetagant.

,,Ma tean! Mis siis, kui ta vähendab mu aega?'' Hakkasin meest kiruma enda mõtetes. 

,,Löön ta isiklikult maha, kui ta seda teeb.'' Ristitas Sadie käed ning ma naersin.

,,Aitan sind loomulikult.'' Sõnasin, millepeale Sadie naerma ka hakkas.

Rebisin kirja pooleks mitu-mitu korda, kuni paberi tillukesed täkid jäid kätte ning Sadie kergitas kulmu. ,,Parem on, kui keegi ei leiaks selle kirja.'' Seletasin ma ning viskasin paberijäänuse ära.

,,Mine maga, ma äratan sind õigel ajal üles.'' Tõusis Sadie püsti ning patsutas mu voodile.

Ohkasin kuid siis nõustusin temaga. Läksin voodisse pikali ning Sadie sättis mul tekki nagu ma oleksin väike beebi. 

,,Ma loodan, et ma ei saa kokku ühe blondipeaga.'' Laususin vaikselt ning Sadie turtsatas. 

,,Eriti ei usu, et prints Seryth nii hilja öösel käiks ringi.'' Mõtles Sadie ja ma noogutasin. 

,,Sul on õigus. Headööd, Sadie.'' Vastasin ma vaikselt ja sulgesin silmad, et saada kasvõi paar tundi magada.

,,Ilusaid unenägusi, tulevane kuninganna.'' Läks Sadie enda väiksesse ruumi ja sulges ukse enda järel.

-------

,,Ma olen nii väsinud.'' Haigutasin ma, riidesse pannes. 

Sadie toetas ennast uniselt vastu seina, üritades silmi lahti hoida. 

,,Sa pole ainus. Ma ei ole siiamaani maganud, kuna kartsin, et ma ei pruugi üles ärgata õigeks ajaks.'' Lausus Sadie, ennast ringutades.

,,Mine maga nüüd, Sadie. Saan ise hakkama nüüd.'' Käskisin ma, vaadates ennast korra peeglist.

Tõmbasin enda kapuutsi pähe, et ennast rohkem  varjata. Loomulikult olin ma üleni mustas, et  rohkem keskenduda ööga. Väljas oli täitsa pime isegi ja ma olin üllatunud, et valge ei olnud. 

,,Edu sulle.'' Tegi Sadie mulle kiire kalli ning kõndis minu voodipeale ning lamas sellele. Noogutasin ning panin talle enda teki peale.

Kui ma toast väljusin magas tüdruk juba. Lukustasin ukse hästi vaikselt ning vaatasin ringi.