Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Pühkisin pisarad, mis mu põskedel asetsesid. Tõusin istukile ning üritasin ennast kuidagi viisi maha rahustada. Mu keha värises ning ma polnud kindel, et kas see oli külmast või nutmisest.
Jälle oli üks öödest, kus ma magada ei suutnud. Mälestused piinasid mind ning naersid lausa mu üle. Olen alati üritanud enda mälestusi lihtsalt kuhugile sügavale ära peita. Kuid ometigi nüüd ma mõtlesin sellele plaanile uuesti hakkasin endas kahtlema.
Vaatasin enda käsi, mis tundusid verised. Võpatasin ning pilgutasin silmi, et see pilt mu silme eest minema läheks. Uuesti enda käsi vaadates olid need tavalised. Ei olnud verd ning ei olnud armid olid kadunud.
Ohates tõusin ma püsti ning kobasin ringi ruumis. Põrand oli üllatavalt soe. Sadie toa uks oli pooleldi lahti ning oli kuulda tema õrna norskamist. Naeratasin selle peale ning mu eelmisest mustad mõtted olid kadunud.
Kõndisin ukse avani ning jälgisin Sadiet korraks. Ta üks käsi oli üle voodi serva ning parem käsi oli tal üle pea. Tema juuksed olid täesti sassis ning pooleldi tüdruku näol, kuid see ei seganud tema und.
Suundusin tema juurde ning kohendasin Sadie tekki, et tal külm ei hakkaks hiljem. Noogutasin ise endale ning siis lahkusin sealt ning panin tema väikse toa ukse kinni.
Vannitoast, mis me jagasime Sadiega võtsin ma vett ning kulistasin selle alla. Vannituba oli väike. Peegel, kapp, vetsupott ning vann.
Olin teel tagasi voodisse, kui mind peatas heli väljas poolt toaust. Tundus nagu mingisugune asi oleks kuskilt maha kukkunud. Kergitasin kulmu ning läksin ukse juurde. Mõtlesin kas avada ust või mitte.
Avasin ukse ning kummardasin ettepoole ning vaatasin vasakule, kus ei olnud midagi. Koridoris olevad küünlad põlesid ning see andis natuke valgust. Vaatasin siis paremale poole, kus ma nägin kogu kaugenemas.
Kogu arvatavasti kuulis kuidas ma ukse avasin. Ta pööras minu poole ning ma ehmusin. Nägin korraks ainult tundmatu silmi ning ma läksin kiiresti tagasi tuppa ning panin ukse kiiruga kinni.
,,Mida sa laamendad?'' Küsis unine Sadie toast. Tema häält oli vaevu kuulda.
Ma ei vastanud ning suundusin voodisse ja peagi oli kuulda uuesti Sadie norskamist.
-------
Kell kümme hommikul toodi tõesti meile hommikusöök ukse taha. Olin õnneks selleks ajaks üleval, kuid Sadie võttis toidu vastu.
,,Aitäh!'' Naeratas Sadie ning sulges ukse ja tõi suure kandiku lauale.
Kandikul oli võileiba, teevesi ning õun. Kõrval oli ka üks šokolaadi tükk, mille Sadie kohe ära sõi.
,,Ma tahtsin ka seda šokolaadi proovida!'' Sõnasin ma mossitades ning Sadie pööritas silmi.
,,Sina söö võileiba ja ära virise.'' Vastas Sadie, suul muie.
