Nasrini valed

18.Peatükk

Ma pidin Zytenit nägema, kuid samas soovisin teda ignoreerida. Kui ma teeks seda viimaks läheksid mu tunded ehk ära aga ometigi see oli nii uus. Uus ja huvitav asi mida ma tundsin. 

See oli naljakas tõesti, kõikide aastate jooksul, kus ma ringi olen käinud pole üksi noormees mulle meeldinud. Vecotopiasse tulles arvasin, et nii ka see jääb, kuid ometigi kohtasin Zytenit ja kõik muutus. Tunded minus tekitasid segadust.

Minu õnneks ei pidanud ma enam kauem Serythiga olema. Seda ma arvasin alguses, kui me hakkasime tagasi lossi minema. Prints väsis kiiresti ära, kuid ta soovis minuga minna lossi aeda ning seal puhata. Ma ei saanud öelda ei, kuna see oleks imelik olnud.

,,Kuidas sulle tundus?'' Lõpetas Seryth meie vahelise vaikuse. Olime suundumas aeda kahekesi ning tegelikult oli mul jahe olla. 

,,See oli imeline.'' Naeratasin ma tema suunas. 

,,Tore seda kuulda.'' Vastas Seryth rõõmsalt, hoides mu käest kinni. Automaatselt soovisin enda kätt eemale tõmmata, kuid pidin enda soovile vastu hakkama.

Seryth lasi mul istuda ning me olime samas kohas, nagu eelmine kord, kui ma temaga siin aias rääkisin. Toredad ajad olid ning ma ei olegi aru saanud, kui kaua tegelikult sellest juba möödas oli. Aeg läheb kiiresti ning õnneks ma ei ole ajast maas. Vähemalt ma ei usu, et ma oleksin, kuna kõik on plaani päraselt. 

Serythile ma meeldin ning samuti ka kuningale, keda ma kusjuures pole nüüd näinud. On ta jälle haigemaks jäänud? Kes seda teab. Mind ei huvita, kuid Dariuse sõnad kuninga kohta oli mul peas kinni.

,,Juba oleks kevad. Ma armastan kevadet.'' Lausus Seryth, toetades ennast küünarnukkidega laua vastu. Me ootasime, kuni söök valmib.

,,Kas Vecotopias ei ole lund?'' Uurisin ma siis, kuna tal oli õigus.

,,Tavaliselt on meil üpris soe. Mulle just sobib see.'' Kehitas Seryth õlgu.

,,Huvitav. Seal, kus mina elan on nagu tavaline - talvel on lumi ja suvel on soe.'' Sõnasin ma, vaadates lauda, mida kattis pitsiline valge laudlina. 

Minu õnneks toodi meile söök - liha ja kartulit. Rõõmsalt hakkasin ma sööma, kuna ma juba nälgisin ennem ning see õun päästis mind. Kui Seryth poleks seda õuna mulle andnud ma arvan, et oleksin ära minestanud tagasi teel.

Kui mul sai ära söödud palusin ma Serythil, et kas ma saaksin minna enda tuppa, et puhata natuke. Prints oli sellega nõus ning nii ma ka suundusin tagasi.

Tahtsin juba Sadiele rääkida sellest, kuidas Seryth mind suudles. Tüdruk läheks hulluks sellise uudise peale.

,,Printsess Odelia.'' Kõlas hääl ning ma tõstsin pea üles. 

Meheks otsustus Cyrus, kes tuli just kuninga ruumist. Ehk võisid nad siis asju arutada koos, kui nad siiski koos töötavad. Tähendab, et Cyrus töötab kuninga jaoks.

,,Cyrus. Hea meel on sind näha.'' Naeratasin ma võltsilt, millepeale ta silmi pööritas.

,,Sa oled hale, Odelia. See trikk mis sa seal all tegid? Naeruväärne.'' Hakkas Cyrus naerma ning ma kergitasin kulmu.

,,Sina oled ainuke siin, kes on hale. Sa ikka ei suuda enda käsi hoida naistest eemale. On sul mingi vajadus? Ehk naised ei taha sind ning nüüd sa mõtled, et on okei suvalisi naisi käperdada.'' Ristitasin ma käed.

,,Peaksid olema õnnelik, et ma sellest Serythile ei rääkinud. Ikkagi sa ju lõid Vecotopia vägede juhti. '' Kehitas Cyrus sellepeale õlgu, ignoreerides mida ma talle just ütlesin.