Nasrini valed

20. Peatükk

,,Oled sa siin?'' Lehvitas Zyten enda käega mu näo ees.

Lõpuks tulin enda mõttest välja, peas käimas Milo viimased sõnad. Pärast seda kõike olen ma alati üritanud seda unustada. Emaga oleme ka alati käitunud just nagu Milot iial ei olekski eksisteerinud.

Mul on enda emast kahju, sest ka tema kannab suurt kivi südamel. Sellest on aastaid möödas ning vahepeal öösiti ärkab ema üles ja haarab mu käest kinni. Vana naine sosistab alati, et ta nägi Milot naeratamas talle. 

,,Mulle meeldis, kuidas sa seda lugu lugesid. Wektaris toimunud.'' Naeratasin ma,  vaadates raamatut, millel oli tumesinine kaas.

,,Mõtlesin, et see võiks sulle meeldida. Ma olen seda enda õele ka mitu korda lugenud, ta armastab seda lugu. Finch on nagu iidol talle, kuigi Finch pole isegi päris.'' Turtsatas Zyten, raamatu eemale pannes.

,,Tead, kui sa teda uuesti näed. Ütle talle, et ta unistaks suurelt. Isegi, kui Finch ei ole päris inimene vaid tegelane, siis vähemalt on tal võimalik unistada asjadest mida Finch teeks ning ehk teeb ta ise ka suuri asju tulevikus.'' Sõnasin ma, kurb naeratus näol. Zyten vaatas mind segaduses olevalt, kuid siiski noogutas.

,,Sul on suured mõtted, Odelia.'' Lausus ta ning ma naersin.

,,Aitäh, kuigi idee unistada suurelt ei ole minu oma. Sain selle kellegilt, keda ma kunagi teadsin.'' Seletasin ma, mängides enda kätega.

Mulle ei meeldinud Milost mõelda, kuna tavaliselt tekitas mul halva enesetunde. Ehk kunagi saan ma rääkida Zytenile, et ka mul oli vend, kes suri. Vend, kes suri, et mind kaitsta. Ometigi olen mina nüüd teinud hullemaid asju, kui Milo tegi tollel hetkel.

,,On sul millega ma saaksin kirjutada?'' Uuris Zyten ning ma vaatasin ringi ja andsin talle suvalise kirjutamiseks asja, et ta saaks midagi kirjutada.

Zyten kirjutas midagi raamatusse, kuid kui ma piiluda üritasin siis Zyten pööras nii, et ma ei näeks seda. Turtsasin selle peale. 

,,Armas on see ikkagi.'' Sõnas Zyten ning ta vaatas aknast välja ning siis uuesti minu poole. ,,Ma unustasin, et pean midagi lossis tegema. Vabandust, kuid pean lahkuma.'' Tõusis ta püsti kiiresti.

,,Pole hullu, kuna me veel näeme?'' Küsisin ma lootes, et Zyten ei lahku.

,,Ma ei tea. Kas sa ei peaks tegema printsessi asju?'' Uuris Zyten, kulmu kergitades.

,,Mul pole hetkel midagi teha. Kuna sul hiljem aega on?'' Uurisin ma edasi, olles kindel mida ma täna tahaksin Zyteniga teha.

,,Ma arvan, et kella kaheksast olen ma vaba.'' Vastas Zyten, pärast kiiret mõtlemist. 

,,Kell üheksa saame kokku täna. Märkasin ennem, et lossi lähedal on üks imekaunis puu. See millel on roosakad lehed ning mille lehed teeksid justkui katte.'' Selgitasin ma.

,,Mulle sobib. Tean millist puud sa mõtled.'' Naeratas Zyten, tehes mulle kiire kalli ning siis kiirustades minema.

Alles siis märkasin, et Zyten jättis tumesinise kaantega raamatu mu voodipeale. Võtsin selle kätte ning avasin selle. Otsustasin seda uuesti lugeda, kuna see lugu oli tegelikult huvitav. Mulle tekkis nii palju küsimusi kõige kohta. 

Lõpuks pärast kõige üle lugemist pöörasin ma viimasele lehele, mis oli alguses tühi. Nüüd oli sellele kirjutatud sõnum. 

,,Unista suurelt ning täida oma unistused. -Zy"

Mu südames käis jõnks läbi, kui ma seda lauset lugesin. See oli tõsiselt armas, ning Zyten oli lihtsalt imeline. 

Uksel käis koputus ning Sadie jooksis uksest sisse.