Serythi näos oli suur naeratus. Ta peapeal oli väiksem kroon, kui ta isal. Paljud ei julgenud vaadata isegi nende poole ning seetõttu osad tüdrukud vahtisid maad. Mina ainult jõllitasin Serythit, vaatasin isegi ta riideid ning imetlesin ta nägu.
Kuningas köhatas ning hakkas siis aga rääkima: ,,Kuna see siin on ikkagi siis ball, saate loomulikult tantsida. Samal ajal saab üks valitud tüdruk meiega rääkida. Teid kutsutakse vaikselt ning ma loodan, et teil on lõbus.''
Mehe hääl oli kare ning kohe pärast seda ulatati kuningale tass veega, mille ta kiiresti ära siis jõi. Muusika läks valjemaks ning mõned mehed kutsusid tüdrukuid juba tantsule. Seisin lihtsalt ääres ning vahepeal vaatasin Serythit, kes rääkis juba ühe tüdrukuga kuninga kuuldel.
Minu arvates oli selline süsteem halb. Võiksin öelda, et tüdrukud saavad valetada aga kindlalt kõigile, kes kutse said tehti taustakontroll. Tegelikult ma ju ei teadnud, mida Darius mu taustaks ju valis. Kuid ma teadsin, et saan valetamisega hakkama.
,,Mida teiesugune preili siin ootab?'' Tuli üks mees minu juurde. Klassikaline küsimus, kuid mees peaks ju ikka teadma vastust.
,,Enda korda, et printsiga rääkida.'' Vastasin ma ning mees kergitas kulmu.
,,Või nii. Eks sul on suur järjekord. Niikaua ehk sooviksid tantsida?'' Pakkus ta välja. Mõtlesin sellele natuke, kuid siis otsustasin, et miks ka mitte.
Noogutasin ning mees ulatas mulle käe ning siis tõmbas mind õrnalt endaga kaasa. Mulle ei meeldinud tantsida võõraste meestega, kuid see oli parem kui nurgas passimine.
,,Mis su nimi on?'' Küsisin ma siis, kui ma talle lõpuks otsa vaatasin. Me hakkasime koos tantsima aeglaselt laulule kaasa.
,,Zyten. Ja teie, kaunitar?'' Vastas Zyten, naeratus näol. Ta oli tõesti rõõmus ning see võis olla temas eneses. Mina seda ometigi ei teadnud, võisin lihtsalt seda arvata enda mõtetest.
,,Odelia.'' Ütlesin ma talle enda nime, mis tegelikult ei olnud mu nimi.
Muusika läks kiiremaks ning ka meie tantsisime rütmikamalt. Vahetevahel jälgisin ma Zytenit ning ka Serythit, kui ma sain.
,,Zyten, oled sa Vecotopiast pärit?'' Uurisin ma siis, olles huvitatud Zytenist. See oli igavuse peletamiseks.
,,Tegelikult, ma ei ole. Olen pärit kuningriigist nimega Wektar. Pidin siia tulema enda venna pärast, kes otsib naist.'' Naeris Zyten millepeale ma ka naersin.
,,Ja sa ise ei otsi naist?'' Muigasin ma ning Zyten pööritas silmi.
,,Otsin, kuid ma ei usu, et see ball just õige koht oleks. Paljud tüdrukud siin, arvatavasti sinagi, on huvitatud ainult printsist. Sa ei tundu siit kandist pärit olevat.'' Märkis Zyten lõpuks.
,,Sinu kahjuks, olen ma tõesti huvitatud printsist. Kas seda on tõesti nii aru saada, et ma pole Vecotopiast pärit?'' Kergitasin kulmu sellepeale.
,,Ma lihtsalt pakkusin tegelikult, paljud tunnevad siin teineteist ning sina oled kahjuks üksinda.'' Seletas Zyten.
Ma naeratasin vastuseks, hakkasin talle vastama, kuid mind takistas käsi mu õlal.
,,Preili Odelia. Kuningas ning prints ootavad teid.'' Sõnas vanem mees ning ma läksin Zytenist eemale.
,,Näeme kunagi.'' Ütlesin ma Zytenile ning kõndisin mehe järgi.
Tundus, et mu süda tahaks mu seest lausa välja hüpata. Jäin nende seisma ning tegin kniksu. Ma jõllitasin põrandat, kuna ma ei teadnud tegelikult mida ma võisin vaadata ja mida mitte.
,,Odelia Windsor. Ootasin sinuga kohtumist. Darius on Vecotopia riigi jaoks teinud palju.'' Rääkis kuningas.
Darius on siiski kuningriiki aidanud, kuid nüüd ta tahab, et ma tapaksin printsi. Milline üllatus.
,,Mul on au teiega kohtuda.'' Vaatasin ma aeglaselt nende poole, Serythi näoilme muutus.
Aru oli saada, et Seryth tundis mu ära. Iga tark inimene siin saaks sellest aru, kuid paljud inimesed siin ruumis on lollid.
,,Mida sa vabal ajal teed?'' Küsis Seryth ning kuningas vaatas printsi imeliku pilguga.
,,Aitan Dariust ning hoian maja üleval. Kui aega jääb siis loen ka raamatuid.'' Vastasin ma, mõeldes uue vale välja.
,,Oskad lugeda?'' Oli Seryth veel rohkem üllatunud ning ma vaatasin teda suurte silmadega.
,,Sa ei pea sellele vastama. Vabandust, et Prints Seryth niiviisi räägib.'' Segas kuningas vahele.
Järgmised küsimused esitas kuningas ise. Need olid igavad ning mu tausta kohta. Võlts tausta kohta, kuid loomulikult seda nemad ei teadnud. Terve see aeg vaatas Seryth mind lausa kulli pilguga.
Olin õnnelik, kui ma sain tagasi balli põrandale minna. Lootsin, et leian Zytenit uuesti üles, et temaga vähemalt korra veel rääkida. Minu õnneks märkasin ma teda eemalt ning hakkasin tema juurde suunduma. Minu kahjuks märkasin siis seda, et Zyten rääkis tüdrukuga. Selle samaga, kes minu juurde ennem tuli.
Turtsatasin ning siis läksin Zyteni juurde, üritasin ajada tüdrukut nii närvi, kui ma sain.
,,Hei Zyten, ega ma ei sega? Sain lõpuks tulema sealt.'' Küsisin ma, millepeale tüdruk turtsatas ning hakkas mulle vahele rääkima, kuid Zyten oli kiirem.
,,Kus juures, ei sega. Kas mul oleks au, et sind uuesti tantsima kutsuda?'' Naeratas Zyten ulatades mulle enda käe ning ignoreerides tüdrukut .
,,Ikka on.'' Vastasin ma ning võtsin Zyteni käest kinni.
Koos Zyteniga läksime me tagasi tantsima, tüdruk vahtis meid vihaselt ning tormas siis ei tea kuhugile. See oli naljakas, sest ta tundus tõeliselt vihane olevat sellise väikese asja pärast. Midagi ei ole teha, kui prints sind ei taha ning ka ilus mees, kes su ninaalt võetakse ära.
,,Kuidas sul siis läks?'' Uuris Zyten, tulles mulle lähemale. Muusika oli aeglane ning tundus, et mõned hakkasid juba lahkuma.
,,Kindlalt paremini, kui teistel.'' Muigasin ma, olles kindel enda võidus. Pidin tänama seda, et prints oli õigel ajal õiges kohas tol öösel.
,,Olen sinu poolt. Need teised tüdrukud tunduvad hullud peast. Kusjuures, aitäh, et sa mind tolle hullu tüdruku eest päästsid.'' Naeris ta ning ma naersin koos temaga.
Olin tundnud Zytenit ainult natukene, kuid selle väikse ajaga on ta juba mind nii palju suutnud naerma ajada. Zyten tundus tõesti olevat tore, kuid ma ei tea kas ma saan temaga enam suhelda rohkem. Ma ei usugi, kui ma võidaks lõpuks printsi südame on Zyten juba ammu Vecotopiast lahkunud.
,,Pole tänu väärt.'' Vastasin ma, lastes muusikal ennast kaasa tõmmata.
Natukeseks ajaks võisin ma ikka lasta ennast vabaks. Saan nautida mõnusat muusikat, toitu ning tantsida Zyteniga nii palju, kui me mõlemad soovisime. Ma ei pidanud mõtlema sellele, kuidas mul oli ainult aega kevadeni, et prints tappa. Olin vaba ning see võis üks viimastest hetkedest, kui ma ennast nii tundsin.
Liiga hilja märkasin ka seda, kuidas prints Seryth mind jälgis.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
