Nasrini valed

7.Peatükk

Zyten oli see, kes aitas mul enda toa üles otsida. Pärast kõike tantsimist olid mul jalad valusad ning Zyten pakkus välja, et kõnnib koos minuga toani.

Meil läks natuke aega koos, et leida õige koridor üldse üles. Tänasin teda mitu korda, et ta koos minuga kõndis. 

,,Kas meil on võimalus veel kohtuda?'' Naeratas Zyten lootusega.

,,Kõige paremal juhul siis kui prints valib välja need kolm kandidaati.'' Vastasin ma kurvalt naeratades ning Zyten noogutas.

,,Edu sulle, Odelia.'' Zyten kummardas ning siis lahkus, mitte tagasi vaadates. 

Avasin lõpuks ukse ning läksin tuppa sisse, kus Sadie mind juba ootas. Tüdruk istus mu voodil ning lausa kargas püsti ning jooksis minuni.

,,Sa pead mulle kõigest rääkima! Isegi sellest mehest, kelle häält ma kuulsin just.'' Ristitas Sadie käed ning ma ohkasin dramaatiliselt.

,,Ennem aita mind siit kleidist välja.'' Palusin ma ning Sadie naeris, kuid lõpuks siis hakkaski aitama mind.

Meil läks hästi kiiresti ning lõpuks olin ma nagu tavaline Nasrin. Ei olnud mul meiki, ega uhket kleiti ning mu juuksed olid ikkagi pooleldi lokkis.

Lamasin siis voodi peale Sadie kõrvale ning vaatasin lage.

,,Prints Seryth oli üllatunud, et ma oskan lugeda.'' Pahvatasin ma välja ning meie vahele tuli korraks vaikus, kuni Sadie laginal naerma hakkas. 

Hakkasin ka siis koos temaga naerma sellise tobeda asja üle.

,,Päriselt? Ma ei osanud arvata, et ta sellise asja kohta üllatunud oleks. Mis veel juhtus? Kuidas sul läks muidu?'' Uuris Sadie, kui olime naermise lõpetanud.

,,No midagi erilist. Kuningas uuris erinevaid asju ning prints Seryth jälgis mind koguaeg, kui ma tantsisin koos Zyteniga.'' Vastasin ma, mõeldes siis Zyteni ja Serythi peale.

,,Kes on Zyten?!'' Tõusis Sadie istukile, suurte silmadega.

,,Mees, kelle häält sa väljas kuulsid. Ta kutsus mind tantsule ennem, kui ma pidin kuningliku pere ette minema ning pärast seda ka. Zyten oli piisavalt lahke, et mind aidata siia tulemisega.'' Seletasin ma Sadiele.

,,Kas ta meeldib sulle?'' Küsis Sadie ning ma naersin.

,,Ei.'' Vastasin ma ning Sadie ohkas kurvalt.

,,Kui sa oleksid jah õelnud siis vähemalt oleks sul keegi olemas. Sest, kui sa printsist ilma jääd saaksid minna Zyteni juurde.'' Pomises Sadie, millepeale ma silmi pööritasin.

,,Sadie mul on aega ainult kevadeni. Ma ei saa keskenduda teiste meeste peale.'' Laususin ma, vaadates Sadiet pingsalt.

Ma ei tundnud midagi Zyteni vastu. Temast oleks saanud hea sõber, kui mul sellist tööd ei oleks. 

,,Tean seda.'' Tõusis Sadie mu voodilt püsti ning läks oma väiksesse ruumi ja sulges ukse.

Jälle oli meie vahelt mingi imelik asi. Ma ei olnud ju nii õel Sadie vastu, vaid rääkisin tõtt. Mul ei ole vaja keskenduda millegile, mis mu tähelepanu kõrvale viiks. 

See oleks ainult siis võimalik, kui mul ei oleks ainult alla kolme kuu, et enda plaan lõpule viia. Kolm kuud sellise suure plaani jaoks oli nii väike aeg, kuid midagi ei olnud parata.

Kustutasin tuled ning läksin pikali. Olin väsinud ning puhkus kulus mulle kindlalt ära.

---------

,,Sulle on kiri.'' Raputas Sadie mind, millepeale ma uniselt ümber pöörasin. Soovisin veel puhata, kuid tüdruk ei lasknud mul seda teha.

,,Viska minema.'' Vastasin uniselt, mitte mõeldes mida ma just ütlesin.