Suundusin tagasi lossi, enda tuppa. Tundsin ennast kurvalt, siis vihaselt ning jälle kurvalt. Zyteni raamat oli ikka minu toas ning ma sättisin selle nii, et ma seda ei peaks hetkel nägema. Kui imelik, tulin Vecotopiasse ühe asja pärast ning ütlesin, et mul ei tule takistusi. Selles aga ma eksisin - minu tunded oli üks takistus.
Võpatasin, kui nägin Sadiet nurgas istumas ning mind jälgimas. Ma ei märkanud, et ta oleks toas üldse olnudki. Kindlalt nüüd nägi ta seda, kuidas ma Zyteni raamatu ära sättisin. Käitusin praegu nagu mul oleks maailmalõpp käes.
,,Mis sul hakkas?'' Turtsatas Sadie, tõustes üles ja pühkides puru enda kleidilt. Tema pilk oli minul, just nagu ta vaataks minu hinge ning mul hakkas lausa ebamugav selle tunde pärast.
,,Ma ei märganud, et sa tuppa oleksid sisenenud.'' Ristitasin ma käed, viies pilgu temast eemale.
,,Ma käisin koristamas. See ruum oli tolmu täis.'' Kehitas Sadie õlgu, toetades ennast vastu aknalauda.
Sadie kandis roosat kleiti, mis sobisid ta juustega. Ta huuled olid samuti nii ilusat roosat värvi Märkasin ka hõbedast kaelakeed ta kaelas, mis tundus olevat justkui äsja ostetud. Tüdruk märkas, et ma vaatasin teda ning ta põskedele ilmus põsepuna.
Miks peaks Sadie sellepärast punastama? Kas ta sai aru, et ma märkasin ta kaelakeed?
,,Kas sa kohtud mingisuguse mehega?'' Uurisin ma ning Sadie vaatas mind suurte silmadega.
,,Ah? Ei!'' Raputas tüdruk pead sellepeale.
,,Aga see kaelakett...'' Läksin ma talle lähemale, et kaelaketti uurida. See oli ilus ning meenutas kinki mille Seryth mulle ostis.
,,Sellepärast ma sinu juurde tulingi. Selle kaelaketti andis mulle Cyrus!'' Pahvatas Sadie välja ning ma jõllitasin teda ehmunult.
Cyrus andis talle sellise kaelaketti. Kui huvitav ja armas. Samas löön ma Cyruse maha, kui talle Sadie meeldib. Sadie väärib paremat, kui sellist tonti nagu Cyrus.
,,Räägi.'' Käskisin ma ning Sadie noogutas, hakates jutustama kuidas ta Cyrusega kohtus.
Sadie
Mul kästi Nasrinile uued linad võtta. Terve päev olin askeldanud ringi lossis, aidates teisi. Tulemas on varsti tähtis päev nii Nasrinile ja prints Serythile, mis on tore. Nasrin saab teha enda töö lõpuni ning mina saaksin koju minna.
Vecotopia oli ilus. Talv oli just kui kevad, lilled õitsesid, inimesed olid rõõmsad. Kuid mina ei ole tegelikult teenindaja, kes peaks hakkama terve elu Nasrinit aitama. Jah, ma pean hetkel aitama Nasrinit kuid lõppude-lõpuks pole see mu töö.
Nasrin on tapja, kes saab raha selle eest. Mina teen musta tööd ning samuti saan raha Dariuse käest. Loomulikult ei saa ma samapalju raha nagu Nasrin, kuna oleme ausad. Nasrinit ei saa nii hästi tööle, talle makstakse palju. Pead olema rikas, et palgata Nasrinit. Samuti on teavad temast palju - mitte päris temast, kuid teda kutsutakse surmaks. Paljud ütlevad, et ta on hullem, kui surm.
Aga nüüd vaadates Nasrinit ei tundu ta nii hull olevat. Nasrin on inimene, nagu me kõik oleme, kuid maailm on talle lihtsalt halbu asju ette löönud.
Haarasin ruumist uued valged linad ning ma pöörasin ümber, kuid ma potsatasin vastu kedagi. Hakkasin juba vabandama, kui nägin mehe nägu, kelle vastu ma põrkasin. Cyrus.
Õnn on ikka minu poolel, sest mehe nägemine oli üks asjadest, mida ma üksi küll ei tahtnud näha. Minu arvates oli Cyrus hirmuäratav. Miski temas oli lihtsalt hirmuäratav.
,,Sadie.'' Lausus ta, mind vaadates. Põrnitsesin teda vastu lootes, et ta jätab mu kiiremas korras rahule. Soovisin ikkagi Nasrinil toa korda teha õhtuks, et tal endal parem oleks magada. Issand miks ma nii juba mõtlen? Nagu tõeline teenindaja.
,,Sa ei pea mind ignoreerima. Samuti ei tee ma sulle haiget.'' Jätkas Cyrus, toetades ennast vastu ukseraami, blokeerides mu lahkumistee.
,,Cyrus, mul on kiire. Ma ei karda, et sa teeksid mulle haiget. Isegi kui nii see oleks sureksid sa kiiremas korras.'' Kehitasin ma õlgu, teda kurjalt ikka veel vaadates.
Tundub ausalt, et mõni mees lihtsalt ei saa aru, kui naine või tüdruk ei soovi rääkida. Meestel on tõeliselt tillukesed ajud ja mul hakkab neist varsti kahju. Tegelikult ei hakka, aga see pole tähtis.
,,Sul ei ole kuhugile kiiret. Juhul, kui sa ei taha Odelia linu vahetada kiiresti kartes, et naine lööb su maha. Ma ei karda surma.'' Vastas Cyrus.
Märkasin, et Cyrus kasutas palju sõna 'kartma' või muud selle sõna käänatud versiooni. Sõna tähendab talle kindlalt midagi, kui ta seda lihtsalt ringi loobib nagu peata kana.
,,Sa räägid väga palju, aga keegi sinuga rääkida ei taha, teadsid teda? Ja samuti sa kasutad ühte ja sama sõna päris palju.'' Laususin ma, üritades mehest mööda minna, kuid ta peatas mind. Jälle.
,,Naised just tahavad minuga rääkida, peale kahe.'' Muigas Cyrus ning ma raputasin pead. Jälle tuleb jutt tagasi minu ja Nasrinile.
,,Seda ma eriti ei usu.'' Naersin ma, millepeale Cyrus kulmu kergitas.
,,Mind ei huvita, et kas sa usud või mitte.'' Turtsatas Cyrus, tulles ukse eest ära.
Võtsin seda võimalust, et ära põgeneda. Kiiresti lipsasin ma ta kõrvalt uksest välja ning hakkasin kõndima Nasrini toani. Kui ma enda taha vaatasin siis pidin ehmuma, kui Cyrus minu kannul kõndis. Mida ta nüüd küll mõtleb?
Jäin seisma ning pöörasin ennast ümber, eirates ta küsivat pilku.
,,Ära jälita mind.'' Sõnasin ma kurjalt.
,,Ma ei jälita sind.'' Eitas Cyrus seda, mis ajas mind veel rohkem maru.
,,Ise sa käid ju mul järel! See on jälitamine, sest ma tean väga hästi, et sul ei ole asja Odelia ruumi suunas midagi!'' Pahvatasin ma vihaselt, mis tundus Cyrust tõesti üllatavalt.
Ma polnud kunagi ühegi mehe peale nii vihaseks saanud. Ta häiris mind tõesti nii palju, et ma lihtsalt pidin midagi vihaselt ütlema.
,,Rahune, punapea. Sa oled nii väike aga nii kuri. Nagu tiiger!'' Oli Cyrus selle asemel lõbustatud minu vihahoost.
,,Jäta mind rahule.'' Hakkasin ma eemale kõndima, kuid ta haaras õrnalt mu käest, millepeale ma komistasin ja kukutasin linad enda käest maha. Tundub, et tema traditsiooniks ongi naiste käest kinni haarata.
,,Soovisin sulle midagi anda, sa ei lasknud mul ennem ennast selgitada.'' Lausus ta, tema kehatoon muutudes.
Cyrusele ma ei vastanud vaid ootasin, et ta ise hakkaks rääkima. Mida kiiremini ta seda teeb seda kiiremini saan ma temast lahti.
,,Tahtsin selle sulle anda.'' Võttis ta taskust välja hõbedase kaelaketi, millepeale mu suu lausa lahti pidi vajuma. ,,Miks?'' Küsisin ma, kuid Cyrus ignoreeris seda ja pani kaelakee mulle kaela.
Rohkem Cyrus midagi ei õelnud vaid võttis maas olevad linad, ulatas need mulle ning siis kõndis teises suunas. Seisin koridoris, mõeldes sellele mis kurat just minuga juhtus.
К сожалению, это изображение не соответствует нашим правилам. Чтобы продолжить публикацию, пожалуйста, удалите изображение или загрузите другое.
