Nasrini valed

22.Peatükk

Me rääkisime pool ööd Sadiega, tüdruk ei lahkunud mu toast. Olin õnnelik, kuna ma just ei tahtnud üksi olla ning Sadie oli tore. Selle ajaga ma vist võin lugeda Sadiet enda sõbraks. Üks lähedamaid sõpru vähemalt.

Varahommikul kutsuti mind kuninga ja Serythiga hommikusööki sööma, mis oli huvitav. Tähendab, et kuningas oli terve jälle. See oli tore, sest kuningas oli tegelikult üks normaalne mees.

,,Kuidas teil ka läinud on?'' Küsis kuningas, võttes lauataga istet.

,,Päris hästi, ja teil?'' Vastasin kiiremini, kui Seryth jõudis suu avada. Seryth siis noogutas ning valas juua endale.

,,Tunnen ennast paremini.'' Naeratas kuningas, hakates toitu sööma.

,,Ära kurna ennast üle, isa.'' Lausus Seryth, enda õunamahlast lonksu võttes. Alguses arvasin, et jook oli midagi muud, kuid siis tundsin alles õunamahla lõhna.

,,Tead Seryth muretseb hullusti. Käitub nagu tema oleks see vanem.'' Toetas kuningas lauale vastu, et mulle just seda öelda. Seryth pööritas sellepeale ainult silmi.

,,Mul on selleks põhjust.'' Pomises Seryth, mind siis vaadates.

Prints Serythi suule ilmus naeratus ning ta silmad justkui lõid särama. Ta kandis tumedaid riideid, millel oli natuke kuldset.  Tema riiete värvid olid nii vastastikused minu omadele praegu. Kandsin klassikalist punast kleiti koos kaelakeega, mille Seryth mulle turul ostis.

,,Saan aru, et miks Seryth nii käitub. Ma olen enda ema pärast samamoodi käitunud.'' Seletasin ma.

,,Näe, isa! Odelia nõustub minuga!'' Uhkustas Seryth, ajades kuninga naerma.

,,Olgu olgu.'' Vastas kuningas, muie suul.

Edasi sõime rääkides tavalisest asjades nagu majandus. Okei, see pole küll just kõige tavalisem asi mida rääkida, kuid ma istusin kuninglikus lauas ning majandus oli üks asjadest, millest nad pidevalt rääkisid.

Sain natukene asjadest aru, kuid mõned asjad olid segased. Ma polnud lihtsalt nii kursis Vecotopia majandusega ning juba täna tahtis kuningas, et ma läheksin enda esimesse tundi, mis ei pidanud väga pikk olema. Pidin sellega siiski nõustuma, kuna muud valikut mulle ei jäänud. Ma ei saanud lihtsalt öelda 'ei.' kuningale.

Kui ma hakkasin lahkume, siis Seryth ütles mulle, et pärast tundi ootab ta mind enda toas.  Noogutasin vastuseks ning suundusin enda tuppa, kus ma ennast sättima hakkasin. Kuningas ütles, et üks teendindajatest aitab mul õigesse kohta jõuda.

Sadiet ma ei märganud kuskil, kuid sellepeale kehitasin ainult õlgu. Tüdrukul oli vaja teha enda asju lossis, mis ei olnud minuga enam seotud.

Nagu kuningas mainis oligi mu ukse taga teenindaja, kes tõi mulle uue kleidi, mille ta aitas mul selga panna. Ütlesin mitu korda, et mind ei ole vaja aidata, kuid sellepeale ainult sain vastuseks. 'Kuninga käsk.' Aitäh abi eest, kuningas. 

Ruum, kuhu ta mind juhatas asus üldse lossi teises otsas. Pidime treppidest üles ja alla minema, keerama läbi igasuguste koridoride. Loss ajas mind ikka veel segadusse, kuna iga hetkega, kui ma siin ringi käisin muutus see järjest suuremaks.

Sisenesin väiksesse ruumi, mis lõhnas nagu keegi oleks mitu päeva järjest joonud jooke, mida ta poleks tohtinud.

,,Tore on sind jälle näha.'' Lausus Cyrus, kes toetas ennast vastas lauda.

,,Sina oled see, kes mind õpetama hakkab?'' Vaatasin teda suurte silmadega.

,,Üks inimestest jah. Mina olen see, kes hakkab poliitika ning muude seotud asjadest rääkima ning teine õpetaja, kellest ma midagi ei tea ning mind ka ei huvita, räägib sulle..... jah, ma ei tea. Printsessi asjadest vist.'' Ristitas Cyrus käed.