Mees vaatas mind ning naeratas uhkelt. Ta mäletas mind ning mina mäletasin teda samahästi. Kohtusime ju tegelikult hiljuti mehega isegi, kui see ei olnud just kõige toredam kokku sattumus.
Ta kõndis kuninga kõrvale ning seisis seal sirge seljaga ning jälgis inimesi. Olin segaduses, sest kuidas sai mees olla Vecotopias, kui nägin teda Grewi tänaval. Samuti ta oli kuninga kõrval, kuid tollel hetkel tänavas nägi ta välja nagu tavaline lurjus.
,,On sul kõik korras?'' Sosistas Seryth mulle ning ma vaatasin tema poole ja ma noogutasin.
,,Jah, aitäh küsimast.'' Vastasin ma, neelatades.
Mõned inimesed käisid Serythile ja mulle õnne soovimas ning ma ei osanud midagi muud teha, kui naeratada. Mu süda tuksus nagu hull.
Lõpuks sai see piin läbi ning Seryth käskis mul temaga kohtuda tunni aja pärast tema toas. Noogutasin ning siis kiirustasin uksest minema, kui teised inimesed olid juba ees lahkunud.
Tundsin ennast kohe paremini, kui märkasin Zytenit toetamas vastu seina. Zyteni pilk oli maas ning ta nägi mõttes olevat.
,,Zy!'' Hüüatasin vaikselt, et ta tähelepanu endale saada. Minu õnneks see töötas.
Zyten vaatas mind ning siis kõndis minuni. Mees tundus kurb olevat mingil põhjusel.
,,Sa tegidki seda.'' Lausus ta ning ma noogutasin.
,,Ma ju ütlesin sulle seda.'' Sõnasin rõõmsalt ning Zyten turtsatas.
,,Olen uhke, printsess. Alguses ma tegelikult ei uskunud, et sa nii kaugele jõuad.'' Märkis Zyten ja ma kergitasin kulmu.
,,Valus.'' Panin käe südamele dramaatiliselt, kuid hakkasin siiski naerma koos Zyteniga.
,,Minul on valus, mitte sinul. '' Sõnas Zyten ning ma vaatasin teda, et tal kuskilt mõni haav ei oleks veritsema hakanud kogemata.
,,Kuidas sa tunned? Kas sa räägid ka kuningaga? Pean su haavad üle vaatama uuesti.'' Küsisin ma hästi kiiresti ning Zyten pani enda näpu mu suule, et ma tasa oleksin. Jälgisin teda üllatunult.
,,Rahu. Tunnen ennast hästi ning sa ei pea enam minu üle muretsema. Peaksin kohe rääkima ka kuningaga ja Sadie saab mind aidata ning sina pead enda printsessi asju tegema.'' Läks Zyten minust eemale ning ma pööritasin silmi.
,,Esiteks, ma ei kuula sind ning ma vaatan ise su haavad üle. Teiseks, ma ei ole veel printsess.'' Vaidlesin ma vastu.
Zyten hakkas midagi ütlema, kuid siis raputas pead justkui midagi endale öeldes. Mõnes mõttes olin rahul sellega, et Zyten rohkem ise ei vaidlenud sellele vastu, et ma ta haavad ise üle vaatan.
,,Ma pean nüüd minema.'' Sõnas Zyten, kui uks koridori lõpus avanes. Olime kõndinud koridori teise otsa, kuna ma ise olin teel tagasi enda ruumi.
Zyten kõndis minust eemale rutem, kui ma sain talle vastata. Ümber pöörates nägin ma korraks kuningat, kes ikka nägi halvas seisus olevat
,,Nägemist, Zy.'' Sosistasin ma ning ruttasin enda tuppa.
Ignoreerisin pilke, mis mõned inimesed mulle andsid. Nüüd oli rohkem tähelepanu minul ning ma ei teadnud, kui hea see oli minule.
,,Sa tegid seda!'' Kilkas Sadie, kui ma uksest sisse suutsin astuda.
Tüdruk jooksis minuni ning lausa hüppas mulle kaela. Ta kallistas mind nii tugevasti, et mul hakkas juba endal valus.
,,Kuidas sa nii kiiresti teada said?'' Uurisin ma, istudes voodile, et ennast puhata.
,,Kõik räägivad sellest! Odelia Windsor on tulevane printsess. Kõikide tüdrukute unistas!'' Vehkis ta kätega, olles vägagi rõõmus mu uudise üle.
,,Seda oli aimata.'' Turtsatasin ma ja Sadie kergitas kulmu.
,,Miks sa üllatunud ei ole? Tean küll, et pidid niikuinii printsessiks saama, aga..'' Oli Sadie segaduses.
,,Ah, see. Ma teadsin seda eilselt juba.'' Kehitasin õlgu ja Sadiel jäi suu lahti.
,,Oota mida?! Sa ütlesid, et midagi huvitavat ei juhtunud õhtusöögi ajal.'' Ristitas Sadie käed.
,,Jah, kuna see juhtus õhtusöögi lõpus.'' Muigasin ma, kui Sadie mu kõrvale istus.
,,Räägi mulle kõigest, mis seal siis juhtus.'' Palus Sadie ning nii ma ka tegin.
Rääkisin talle sellest, kuidas Seryth tunnistas üles, et mina olen see valitu ning ka sellest, kuidas me tema toas rääkisime. Mainisin ka seda, et just rääkisin Zyteniga, isegi kui Sadie ise seda ei küsinud.
,,Sadie, ma nägin ühte meest.'' Sõnasin ma, enda tooni muutes. Mu hääl muutus vaiksemaks.
,,Keda?'' Oli Sadie huvitatud.
,,Mäletad, kui me Grewi tänaval kõndisime ja üks noorem mees tahtis sinuga rääkida?'' Tuletasin ma seda värsket mälestust ette.
Sadie mõtles korraks ning siis läksid ta silmad suureks.
,,Palun ära ütle, et sa nägid seda meest.'' Pomises Sadie ning ma ohkasin.
,,Kõige hullem asi oli see, et ta seisis kuninga juures. Ta tundus olevat tähtis inimene olevat. Mitte nagu lurjus seal tänaval. Kujutad sa seda ette?'' Sõnasin ma ning Sadie tõusis vihaselt püsti.
,,Sa pead välja uurima, kes ta on. Küsi Serythilt, te peate varsti kokku saama.'' Palus Sadie, lausa olles põlvili.
,,Rahune, küll ma välja uurin. Midagi on siin imelikku ning me mõlemad ünneks teame seda.'' Naeratasin ma, üritades Sadie tuju tõsta.
Kuid ometigi Sadie nägi hirmunud välja. Ta hakkas enda juustega mängima ning ta jõllitas põrandat nagu hull. Tüdruk võpatas, kui uksel käis koputus.
Avasin ukse ning mind vahtis noorem tüdruk. Ta käes oli kiri, mille ta mulle lihtsalt kätte lükkas.
,,Teile on kiri.'' Ja seda õeldes lausa tütarlaps jooksis teises suunas, nagu ma oleks mingi koletis.
Sulgesin ukse ning ohkasin. Alati kiri siin ja kiri seal.Kõik kirjad võivad põrgu minna, sest pool nendest kirjadest ei tähenda kunagi midagi head.
Sadie oli enda ruumi läinud ning ta ei küsinudki, et kes see koputaja võis olla. Tema käitumine oli teistmoodi ning põhjuse välja uurimine langes mu õlgadele.
Avasin kirja ning mu tuju langes meeletult, kui nägin, et see kiri oli Dariuselt.
''Sa said hakkama, Odelia. Tähendab, et mu hoiatusest piisas. Ära unusta milleks sa siin oled. -Darius''
Vihaselt rebisin paberi tükkideks ning viskasin minema. Ennem Serythiga kohtumist just kõik läheb sitasti. Ma ei saa aru mis enam toimub.
Hoiatus. Ta hoiatas mind, kuna ma rääkisin Zyteniga. Ma ei olnud midagi valesti teinud ning kõik läks plaani päraselt. Ometigi nüüd pidin ma muretsema nii Zyteni turvalisuse, kui ka Sadie turvalisuse eest. Samuti pidin välja uurima, kes on see pruunide juustega noormees, kes justkui mõnitab mind.
Jõin vett, et ennast maha rahustada ning siis vahetasin riided ja suundusin Serythi toa suunas. Ausalt öeldes - ma ei tahtnud temaga niisama aega viita, see oli igav. Zyteniga ei oleks mul igav, kui me kahekesi aega viidaks, kuid nüüd ei saa me seda teha.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
See nädal tuleb üks peatükk veel minu sünnipäeva puhul(mis on paari päeva pärast!)
Loodan, et teile meeldis ning sooviksin kuulda teie mõtteid:)
