Nasrini valed

26. Peatükk

,,Nasrin on imeilus nimi.'' Sõnas Zyten, naeratades.

Mul tekkis kergem tunne, kui Zyten mind enda päris nimega kutsus. Noormees ei või iial saada tõde teada, kuid vähemalt on üks vale vähem. Ta isegi ei küsinud küsimusi selleüle, et miks ma Odelia nimega ringi käisin, kui mu sünninimi on Nasrin. 

,,Ma kartsin sulle seda öelda.'' Tunnistasin ma, vaadates põrandat pingsalt. Zyten ei öelnud sellepeale midagi algusel, meie vahele tekkis vaikus uuesti. 

Kui ma teda uuesti vaatasin, siis ta kulmud olid kortsus ning tema juuksed langesid pooleldi talle silmade ette. Tema pilk oli ikka minul.

,,Mul on hea meel, et sa usaldasid mind piisavalt. Ma ei küsi küsimusi, kuna sinu usaldus minus on väga tähtis.'' Lausus Zyten seejärel, lõhkudes vaikuse, mis tekkinud oli.

Naeratasin sellepeale ning kallistasin teda uuesti, mu süda soovis lausa rinnust välja hüpata. Kivi oli südamelt langenud ning isegi, kui kõik asjad ei ole just päris tõesed, tunnen ma ennast uhkena. Zyten on esimene, kellega ma iial nii lähedane olen olnud.

,,Aitäh, Zy. Tõesti kõige eest.'' Vastasin, minnes temast eemale.

,,See tuletab mulle meelde ühte asja. Aitäh sulle, kuna tänu sinule ma saan enda õde aidata. Ilma sinuta ei oleks ma iial saanud töökohta siia, mis nii aitab minu peret hetkel.'' Meenutas Zyten rõõmsalt ning ma vaatasin teda suurte silmadega.

Tema õde! Zyten saab tüdrukut nüüd aidata ning ma aitasin kaasa sellele. Tüdrukul on ees pikk ja huvitav elu ning see teeb ka Zyteni rõõmsaks.

,,See on nii hea uudis! Mul on hea meel, et ma sain sind sellega aidata. Pereliikme kaotamine on väga suur valu ning parem on teha kõike, et seda ei juhtuks.'' Istusin voodipeale, lastes enda jalgadel puhata. Kõik see liikumine nendes kingades tegi haiget ning see oli päris väsitav.

,,Pead tegema kohtuma kunagi, Nasrin. Sa meeldiksid talle kindlalt.'' Pakkus ta välja. 

,,Küll ma kohtun temaga, kui see sa soovid.'' Naeratasin ma.

,,Kas sa oled kaotanud pereliikme?'' Küsis Zyten äkiliselt, milletõttu mu naeratus suult kadus. Ma ei olnud valmis veel rääkima Milost temale täielikult. ,,Vabandust, ma ei tahtnud, et sul ebameeldiv oleks.'' Hakkas ta seejärel kohe vabandama, kui nägu mu kurba ilmet.

,,Kõik on korras. Lihtsalt ei ole õige hetk sellest rääkida.'' Kehitasin ma õlgu, surudes enda kurvad emotsioonid sügavale sisemusse. Praegu ei ole ka õige hetk olla kurb. 

----

Kõndisime koos Miloga metsas ringi. Milol olid seljas üleni rohelised riided, aga minul oli värvilised riided. Minu peas oli Milo müts, mis oli liiga suur ning pool ajast oli see mul silmade ees ning see ajas Milo alati naerma.

,,Nasrin, vaata.'' Näitas Milo näpuga väikese halli jänese poole. Jänes oli pisikene ning tundus olevat päris nõrk, pereliikmeid ei olnud kuskil ka näha.

,,Kas selle jänese pere jättis jänese maha?'' Küsisin ma, mitte aru saades, miks selline õrn loomake üksi ilma pereta oli.

,,Võibolla. Samas võis mingisugune kiskja ta pere ära süüa.'' Tegi Milo mulle 'grr' häält, millepeale ma poissi eemale lükkasin.

,,See ei ole naljakas, Milo! Ta on enda pere kaotanud ning see on väga kurb.'' Laususin ma, hakates eemale kõndima, et mitte looma enam näha.

,,Sa ei kaota mind iial, Nasrin.'' Naeratas Milo, minu kõrval kõndides. Tema silmad särasid, kui ta mind vaatas uhkelt. 

---