Nasrini valed

25. Peatükk

Pärast kroonimist pidime koos Serythiga olema samas ruumis veel kaks tundi. Rahvas tõi meile palju head kraami. See oli just nagu õnneks meile. Toitu, riideesemeid, raha, kõike mida mõelda sai.

Seryth jäi äärepealt juba magama, kuid minul oli lihtsalt igav. Tahtsin ennast liigutada ning teha teisi asju, kuid ma ootasin, kuni see põrgu ära lõppes.

Andsin Serythile põsepeale musi ning suundusin enda tuppa, kus Sadie mind juba ootas. Naljakas, kuidas üks asi on meil ikkagi sama moodi.

,,Sa oled kuninganna.'' Pahvatas Sadie välja.

,,Ma olen kuninganna.'' Laususin ma, tundes veidrana. Jälgisin Sadiet, meie vahele ilmumas vaikus.

,,Sa tegid seda!'' Kilkas Sadie, püsti tõustes ning minu juurde joostes. Ta kallistas mind kõvasti.

Kõik läks nii kiiresti, kuid ma sain sellega hakkama. Ainsana oli mul vaja kevadeks Seryth tappa. Ma tundsin ennast nii rõõmsana, kui võimalik.

,,Ma olen uhke su üle, Nasrin.'' Ütles Sadie mu päris nime vaiksemalt. Me kallistasime üksteist siiamaani.

,,Aitäh, Sadie.'' Tänasin tüdrukut, kes oli olnud minuga algusest saati.

Tõenäoliselt ma ei oleks saanud teha seda ilma Sadieta. Alguses mulle ei meeldinud see idee, et keegi tuleb minuga, kuid nüüd olen tänulik, et Sadie on olnud minuga.

,,Pean minema. Mu uus töö on siiski raske. Vaata, et sa puhkad välja ennast.'' Läks Sadie minust eemale ning ma noogutasin.

,,Edu sulle.'' Lehvitasin ma, kui tüdruk oli pooleldi uksest väljas. Ta sulges ukse väikse pauguga, kuid see oli tuule süü.

Jäin tuppa üksinda istuma, mul polnud midagi teha. Mida ma tegelikult nüüd täpselt tegema pidin? Mul ei olnud kellegagi rääkida ning üksi ma ei tahtnud enda mõtetega olla. Mõtted läksid alati kolme inimese peale - Ema, Milo ja Zyten.

Alles siis meenus, kuidas Seryth ei lubanud mul enda ema tuppa uuesti minna. Kuid miks ma pidin kuulama meest, kellest ma ei hooli? Õige vastus on: ei pidanud.

Seetõttu suundusin läbi tuttava tee köögi poole, kus kokad askeldasid. Nad nägid päris ehmunud välja, kui ma ukse hooga lahti tegin. Ma ei tahtnud meelega seda niimoodi avada ju, kuid mis ma teha sain. See oli tuule süü, mitte minu.

,,Teie majesteet. Mida te soovite?'' Uuris üks, kes ei vaadanud otsa mulle. Mitte keegi ei vaadanud, nende pilgud olid kas maas või toidu peal.

,,Üks minu ehetest on kadunud. Arvan, et see võib olla seal.'' Valetasin ma, näidates näpuga uksepeale. Nad noogutasid, tehes teed mulle, et ma saaksin ukse juurde kõndida.

Avasin selle kiiresti ning sulgesin selle enda järel, tehes kindlaks, et see ei läinud kinni. Suundusin Serythi ema toa juurde. Nüüd oli uks kinni, kuid mitte lukus.

Tegin ukse lahti ning sammusin sisse. Vaasi ning lillesi, mis olid ei olnud näha kuskil. Loomulikult, sellest oli ikkagi natuke aega möödas.

Toetasin ennast vastu lauda ning vaatasin ruumis ringi. Mitte midagi erilist ei tundunud olevat, kuid miski oli valesti. Tekkisid palju küsimusi, millele ma vastust ei osanud otsida.

Panin käe vastu lauda, mis see järel tegi imeliku heli. Suurte silmadega vaatasin seda ning koputasin laual ringi, mis andis teada, et miski oli laua sees. Hakkasin lauda igalt poolt vaatama, et äkki on kuskil mingi ava.

Lõpuks vaatasin laua alt, kus märkasin ma õrna kohta, mis näitas, et see kohta oli lõigatud varem. Võtsin välja enda mini noa ning üritasin seda avada. Minu õnneks tuli lauatükk lahti ning sellega lendas mu peakõrvale üks päevik.