,,Sadie, ärka juba!'' Üritasin ma magavat tüdrukut äratada. Sadie oli tõesti nii sügavas unes hetkel, et ta isegi ei liigutanud sõrmegi.
Ohkasin ning torkasin teda veel mitu korda, kuid üles ta ei ärganud. Viimaseks otsustasin teda õrnalt tutistada, et ta siiski üles ärkaks.
,,Mida sa teed?!'' Kisas Sadie üles ärgates, mille peale ma naerma hakkasin laginal.
,,Äratasin sind. Olen siin juba viisteist minutit seisnud ning sina ainult magad. Meil on tund aega ainult aega!'' Seletasin ma ning Sadie vaatas mind suurte silmadega.
,,Sa varem ei saanud mind äratada?!'' Pahvatas ta kurjalt ning tõusis ruttu üles. Tüdruk sättis ennast ruttu valmis ning tiris mind siis eemale.
,,Jätaksid halva mulje endast, kui sa hilined.'' Pomises Sadie ning ma nõustusin temaga.
,,Ma ei jää hiljaks, Sadie. Jõuame täpselt valmis.'' Üritasin ma teda kuidagi maha rahustada, sest tüdruk oli rohkem närvis, kui mina.
Sadie ei vastanud mulle midagi vaid fokuseeris sellepeale, et ma saaksin ilusasti valmis. Lõpuks sain ka normaalse kleidi selga, mis ei olnud nii pidulik. Samuti tegi tüdruk mu juuksed veel ilusamaks ning ma olin väga rõõmus selle üle.
,,Kust sa õppisid seda?'' Küsisin ma, olles tõesti huvitatud Sadie oskusest. Ma ise ei suudaks küll hetkel enda juukseid nii ilusasti teha.
,,Kodus. Mu ema õpetas mulle.'' Vastas Sadie, õlgu kehitades.
,,Oli see raske?'' Küsisin ma uuesti ning Sadie raputas pead.
,,See võib raske välja näha, kuid tegelikult on see vägagi lihtne. Ma võin sind õpetada tulevikus.'' Naeratas Sadie, tehes viimaseid viimistlusi.
Oleks tore tõesti, kui Sadie õpetaks mulle midagi sellist. See oleks minu jaoks uus ning huvitav.
,,Valmis.'' Kilkas Sadie rõõmsalt ning ma tõusin püsti.
Mul oli seljas sinine kleit ning mu kaelas oli hõbedast kee.
Tänasin Sadiet, kes mind juba uksest välja tõmbas. Koos naersime, kui kõndisime kiiresti koridorist koridori. Inimesed, kes meist möödusid vaatasid meid imelikult, kuna me sosistasime üksteisele ning naersime.
Varsti olime väljas ning suundusime palee aeda, kus me varem juba korra käisime koos Sadiega. Aia juures oli palju valvureid ning teenindajaid. See kindlalt tähendas, et prints Seryth on aias ootamas juba.
,,Odelia Windsor?'' Peatas meid üks mees ning ma noogutasin. Ta pöördus Sadie poole ning ütles, et Sadie ei tohi enam edasi tulla, millepeale Sadie noogutas ja siis mulle lehvitas.
Kõndisin mehele järgi, kuni me peatusime. Nüüd oli aias laud ning kaks tooli. Ühel toolil istus prints Seryth, kes mind koheselt vaatas. Kiiresti vaatasin ma enda jalgu, et mitte vahele jääda printsi jõllitamisega.
,,Teised võite minna. Odelia palun võta istet.'' Sõnas prints Seryth inimestele, kes meie juures olid. Noogutasin ning võtsin istet printsi vastas.
,,Odelia, võid mind vaadata. On natuke imelik, et sa mu pilku väldid.'' Lisas Seryth ning ma vaatasin lõpuks tema poole. Ta sinatas mind.
,,Vabandust.'' Vastasin ma, naeratades.
,,Mina peaksin vabandama, kuna meie esimene kohtumine ei läinud nii hästi. Ütlesin mõningaid asju mida prints ei tohiks öelda.'' Lausus Seryth, teed meile mõlemale valades. Ma hakkasin vastu vaidlema, et ta mulle teed ise valas, kuid pilk ta näos käskis mul vaikida sellel teemal.
,,Pole hullu. Olen tegelikult hullemaid asju kuulnud.'' Sõnasin ma ning Seryth vaatas mind üllatunult.
,,Tõesti?'' Ei suutnud Seryth seda uskuda.
,,Jah, kuid nagu ma ütlesin juba: Pole hullu.'' Kehitasin ma õlgu ning Seryth noogutas.
,,Ma ikkagi vabandan tõesti. Sellepärast otsustasingi sind siia kutsuda, et saaksin vähemalt sind paremini tundma õppida.'' Lausus Seryth, naeratades.
Ma jäin Serythit jälgima. Päike paistis just tema seljatagant, kuid see ei seganud mind. Ta nägi tõesti imeilus välja. Nagu ingel.
,,Mida soovid teada?'' Hakkasin ma siis teed jooma.
,,Näiteks, miks sa otsustasid siia tulla?'' Uuris ta ning ma kergitasin kulmu.
,,Ballile?'' Olin natuke segaduses tema sõnastuse tõttu.
,,Jah.''
Mõtlesin natuke aega enda vastuse peale. Mida ma peaksin talle ütlema? Või valetama pigem.
,,Midagi uut teha. Pealegi arvas Darius, et see oleks mulle hea.'' Sõnasin ma ning jõin lõpuks enda tee lõpuni. Alles siis märkasin, et laual oli ka küpsiseid.
Mu kõht oli tegelikult tühi ning ma kirusin ennast, et ma enda tee ennem ära jõin.
,,Darius, Darius. Milline mees ta tegelikult on?'' Pomises Seryth ning mu hing jäi kinni korraks.
Naeratasin kohmetult Serythile. ,,Ma ei saa aru, mida sa mõtled?''
Tegelikult võibolla ma sain aru, mida Seryth täpselt mõtles. Seryth võis ju täpselt teada milline lurjus Darius päriselt oli. Vaatasin Serythit ning üritasin ta näoilme järgi vastust saada, kuid prints oli tuim. Me vaatasime üksteist pingsalt ning sisemiselt soovisin ma talle kahvliga anda.
,,Kes oli see mees, kellega sa tantsisid?'' Muutis Seryth teemat, ta pilk läks nüüd küpsiste peale, kust ta ühe võttis ning ära sõi.
,,Miks sa teemat muudad?'' Sõnasin ma natuke vihasema tooniga ning alles siis sain aru, mida ma tegin.
,,Vaata oma tooni, Odelia. Räägid printsiga.'' Vastas Seryth, endale teed uuesti kallates. Enam ta õnneks mulle ei kallanud teed ning ma otsustasin seda ise teha.
,,Vabandust, Prints Seryth,'' võtsin ma teekannu ning valasin endale teed, ,,Te jälgisite mind ballil.'' Jätkasin ma siis, korraks vaadates Serythit, kes turtsatas selle peale.
,,Sa märkasid seda,'' toetas Seryth enda küünarnukid lauale ning suunas jälle enda pilgu minu peale, ,,samuti jälgisid sa mind.'' Lisas ta.
,,See, et ma kellegi teise mehega ballil tantsisin, '' jõin ma enda tee ära, ''ei tähenda seda, et ma teist huvitatud ei ole.'' Panin kruusi kolksuga lauale.
Kolks äratas küsimusi mõnelt turvalt, kes kaugemal olid, kuid pärast Serythi pilku nähes, ei teinud nad midagi.
Seryth hakkas midagi ütlema, kuid siiski jäi vait ning ta kortsutas kulme
,,Prints Seryth, teiega oli tore rääkida, kuid kas ma võin nüüd lahkuda?'' Palusin ma, muutes enda häält natuke, et prints nõustuks.
,,Jah.'' Oli vastus, mis mind kiiresti püsti ajas tõusma.
Kummardasin korraks ning naeratasin prints Serythile, kes tundus hämmingus olevat ning kõndisin minema. Ta jälgis igat mu liigutust ning valvurid jälgisid mind ettevaatlikult. Pakun, et keegi naistest ei ole nii teinud printsile.
Prints Seryth jäi aina kaugemale mu seljataha ja mu suule tuli muie.
Tänane jutt Serythiga läks palju paremini, kui ma alguses arvasin. Me küll ei rääkinud kaua, kuid olin kindel selles, et prints mõtleb minu peale. Ainsana jäin ma mõtlema sellele, mida ta pomises Dariusest. Pidin kindlalt Dariusega ühendust võtma kiiremas korras, sest kindlalt oli midagi mida mees mulle alguses ei rääkinud.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
