Nasrini valed

17.Peatükk

Sättisin ennast valmis enda uues toas, mis oli hubane. Mu asjad viidi üllatavalt kiiresti ning varsti sain juba ise tuppa minna. 

Ukse taga ootas mind Sadie, kes pidi minuga jalutama vankrini, et saaksin koos Serythiga koos minna. Sadie naeratas, kui ta mind nägi. 

,,Sa näed kaunis välja.'' Lausus ta rõõmsalt.

,,Aitäh, Sadie. Sina ka.'' Vastasin ma, naeratades.

Sadiega jalutasime koos välja ning loomulikult lossi ees seisis uhke vanker, mida valvati hoolsalt. Hobused vankri ees olid valget värvi ning ime armsad. 

,,Hoia ennast.'' Sõnas Sadie, jäädes seisma.

,,Sina ka.'' Lausisin ma, vaadates kuidas mu ees tehakse kiire kummardus ning avatakse uks. 

Mind aidata ning ma naeratasin, kui nägin Serythit mu vastas istumas. Ta kiirgas jälle nagu päike valget värvi vankris. 

,,Odelia, näed vapustav välja.'' Naeratas Seryth.

,,Aitäh, prints.'' Naersin ma ajades ka Serythi naerma.

,,Kuidas sa tunned ennast?'' Uuris prints siis edasi.

,,Olen elevil. Tahan Vecotopiat rohkem näha.'' Vastasin ma, rääkides tõtt.

Vanker hakkas liikuma ning minu õnneks ei olnud need teed enam nii kivised, et ma saaksin haiget.

,,Olen kindel, et rahvas on rõõmus, kui nad teada saavad, kui imeline sa oled.'' Lausus Seryth, vaadates aknast välja.

,,Ma ei ole isegi midagi imelist teinud.'' Naeratasin ma ning Seryth kehitas õlgu.

,,Hoolid palju Vecotopiast. See kuningriik tähendab palju mulle.'' Sõnas ta ning ma noogutasin aru saades.

,,Mulle ka. See kuningriik on imeline - inimesed, ehitised ja muud. Teised kuningriigid ei ole nii ilusad.'' Laususin ma, mõeldes teistele kuningriikidele.

Wektar on üks kuningriikidest, mida ma tahaksin näha kindlalt. Ehk on see ilusam, kui Vecotopia. Mõtlesin sellele, et kuidas Zytenil läheb. Soovisin temaga rääkida ükskõik millest. 

,,Oled sa palju reisinud kuningriikides?'' Küsis Seryth ning ma noogutasin.

,,Kuningriikides, külades, igalpool.'' Vastasin ma ning Seryth vaatas mind suurte silmadega.

Enda töö asjus pidin ma loomulikult palju reisima, pidin õppima uusi keeli ning mäletama teid kuningriikides, kuhu ma ei naase. Käima külades, mis on nii teadmatud, et ainult vähesed teavad asukohta. Ometigi ma pole näinud paljutki. Kunagi ei ole ma piisavalt kaua olnud ühes kohas ning olen tagasi alati naasenud enda häärberisse. 

Caibecia ja Tabiris on kaks kuningriiki, mida ma alati meenutan. Kui keegi ütleb Caibecia siis alati meenub mulle need piraadilaevad ja imeline meri. Tabiris on üks roheline kuningriik, kus kõik on alati rõõmsad. 

,,Me oleme kohal.'' Sõnas Seryth järsku, tuues mu enda mõtetest välja.

Ma ei märganudki, et oleksime peatunud. Aeg läks tõesti kiirelt ning mina mõtlesin kuningriikide ja muude kohtade peale.

Seryth lasi mul esimesena väljuda ning siis tema tuli pärast mind. Meie juures ei olnud palju inimesi, kuid otse vaadates oli näha turgu, mis kubises inimestest. 

Igal pool olid sähvakad värvid ning kõik kenadus ajas mul pea sassi - ma ei suuda isegi seda seletada, kui kena see on. 

Seryth ulatas mulle enda käe, millest ma rõõmsalt kinni haarasin. Ta hakkas liikuma ning meil oli paar valvurit ka taga, õnneks nad käitusid normaalselt ning ei olnud meil seljas.