Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

1. peatükk

Adami vaatenurk

Seisin koridoris ja ootasin, vaadates hajameelse pilguga mööduvaid inmesi. Õpilased kiirustasid oma esimesse tundi, mõned paistsid niisama ringi rändavat ning muidugi ka punt noori, kes koridori kaugemas nurgas aeg-ajalt ikka minu poole kiikasid. Tüdrukute tagasihoidlik itsitamine kandus minuni vaatamata koridoris olevale lärmile. Naeratasin omaette. See oli väike kool. Uusi õpilasi poole veerandi pealt ei tule just tihti, otsustasin.

Lõpuks uks minu kõrval ka avanes ning minu ees seisis direktor Jan Lepik. Ta oli keskeas, helepruunid krussis salgud äärepealt vajumas silmadele, riietus natuke isegi liiga viisakas. Ta silmitses paberit enda käes, enne kui selle minule ulatas.

„Siin on sulle tunniplaan,“ ütles ta. „Nagu näed on tundide järel kirjas aineõpetaja nimi ja klassi number ja... tunnid hakkavad siis iga koolipäev kell kaheksa. Õpikud saad aineõpetajatelt. Loodetavasti sulle uues koolis meeldib ja... Kas leiad oma esimese klassiruumi ise või pean sind juhatama?“ Kuigi püüdes oma viisakust igat pidi välja näidata, ei kõlanud ta väga osavõtlikult. Nagu poleks aastad direktorina talle just suuri kogemusi andnud. Väike kool, otsustasin jällegi. Olen sellistes ka varem käinud.

„Küll ma hakkama saan,“ vastasin paberile pilgu peale heites. Seepeale härra Lepik vaid noogutas, ning oskamata muud öelda, suundus tagasi oma kabinetti.

Muidugi saan ma hakkama. Olin oma uute klassikaaslaste asukoha juba varem tuvastanud. Klassis, mis asub teisel korrusel. Vasakpoolses tiivas. Tegin ühe sügava hingetõmbe, enne kui ka ise sinna suundusin.

See oli minu järjekordne uus elu.

Ketlini vaatenurk

Heitsin närvilise pilgu oma kellale. Tund oli iga hetk algamas ning mina alles jõudsin kooli! Tõenäoliselt on Sara juba oma maniküür-küüsi närimas – olin eelmisel päeval lubanud talle oma vihikud koduste töödega. Pika lunimise peale, muidugi. Olen alati üritanud panna teda õppimisele rohkem tähelepanu pöörama.

Tuhnisin oma kapis nagu tornaado, nähes selle lukustamisega veidi vaeva, kuna ma hoogu maha ei suutnud võtta. Siis viskasin kotisanga üle õla ning praktiliselt jooksin matemaatika klassi poole. Sinna jõudes oli kell juba helisenud, kuid õpetajat õnneks veel klassis ei olnud. Mind nähes tuli Sara mulle koheselt vastu.

„Ketlin, kuhu sa nii kauaks jäid?“ Ta heitis pika salgu kuldpruune kiharaid üle õla. „Mõtlesin juba, et sa ei tulegi. Ühel kambal siin oleks veel sinu vihikut vaja, kuid...“ Ta vaatas pundi poole esimese laua ümber akna ääres. „Ma ei tea, kas sinu vihik neid nüüd enam huvitab.“

Sara järel läksin meie laua juurde akna all viimases pingis. Meie klass oli enam-vähem nii jagunenud, et aknapoolne rida kuulus tüdrukutele, uksepoolne poistele ning keskmine oli siis ’segarühm’. Aga mul pole aimugi, kuidas see nii kujunes. Heitsin pilgu klassi ette, tüdrukute pundi poole, kus nad seal kõik elevusega millestki sädistasid, panemata mind märkamagi. Võtsin siis kotist vihiku ja ulatasin Sarale, kes kiirustades kõike vajalikku maha hakkas kirjutama.

„Aga mis neid nii eufooriasse ajas?“ Nookasin peaga kamba suunas.

„See uus kutt, kes täna siin koolis õppima hakkas. Ta käib meie paralleelklassis. Väga kobe poiss oli, pean ütlema. Nägin teda dire ukse taga ootamas.“ Sara paistis seda öeldes sama vaimustatud kui ülejänud tüdrukudki.

Muidugi, mõtlesin omaette. Mingi ilus kutt tuleb, tüdrukud kõik armuvad, siis tuleb välja, et järjekordne krohvinägu hakkab kutiga käima, kõik on pettunud ja poiss unustatakse. See pole midagi uut.

Sara heitis mulle viltuse pilgu ja viibutas sõrme. „Ma tean, mida sa mõtled. Kuid ära hakka alati järeldusi enneaegselt tegema. Sa lihtsalt pead teda ise nägema. Ma arvan, et ta oli kaheksateist. Igatahes – täiega nummi.“