Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

5. peatükk

Ma ei tea, kuidas see sai juhtuda alles nüüd, kuid terve hommiku ei kuulnud ma oma sõbrannadelt peaaegu midagi muud kui vaid detaile järgmisel päeval toimuvast peost kuskil linnast eemal ja vabas looduses. Alles nüüd, sest kogu üritus olevat planeeritud juba nädalaid tagasi. Ootamatu üllatusena minu ümber enam muust ei räägitudki. Sõbrad ei lakanud mind tulema meelitamast, kuid kas ma tahtsin minna? Kohe kindlasti ei olnud mul taolise asja suhtes head aimdust, olgugi, et juba paar päeva polnud midagi kahtlast toimunud. Loomulikult püüdsin end välja rabeleda.

Asjatult. Juba kolmanda vahetunni ajal olid nad mu nõusse saanud.

Homme peale kooli pidi Janely mulle autoga järele tulema, peale seda kui olen kodust läbi käinud, et end valmis seada. Taganemisteed enam polnud ja ei saanud salata, et tundsin end sisimas enam kui pisut närviliselt.

Et mõtteid mujale saada, püüdsin jutuotsa mujale viia. Meenutasin, et Kairi oli juba neli päeva koomas olnud.

"Kas keegi on Kairist midagi kuulnud?" küsisin, katkestades tüdrukute vestluse poistest ja sellest, kes peole kohale võisid ilmuda.

"Ma kuulsin, et ta ärkas eile hommikul," vastas Annika. "Tuli täitsa teadvusele kohe."

"Tõesti? Kas ta ütles, mis temaga juhtus?"

Nüüd vastas minule Gerda. "Ta olevat ajanud midagi mingist tüübist, keda nägi metsas istumas. Ütles, et läks küsima, kas on abi vaja, aga järsku oli keegi tema kaelast kinni võtnud. Ütles, et tundis suurt iiveldust, siis ärkas juba haiglas." Oli näha, et tüdruk ise oli selle loo suhtes skeptiline. "Arst ütles, et Kairi peab lihtsalt puhkama. Tal on peapõrutus ning kaelal polnud mingeid märke rünnakust."

"Niisiis ta ei näinud, kes see oli?" pärisin.

"Kui seal üldse kedagi oli. Aga ei, ta ei osanud isegi öelda, kas see oli poiss või tüdruk."

Mul oli tõepoolest halb eelaimus. Leidsin, et kinnitust saada oli hoopiski hullem kui lihtsalt teada. Olin üpriski kindel, et keegi seal siiski oli olnud. Keegi oli seda Kairile teinud.

Kodus leidsin eest üllatuse. Vanaema oli taas meile külla tulnud. Kui sisse astusin, oli ema parasjagu end poodiminekuks valmis sättimas, mistõttu jäime kohe ka omapead.

"Ketlin, tuleksid korra siia?" küsis vanaema, kui elutoa lävele astusin. Läksin lähemale ning võtsin tema kõrval diivanil istet.

"Võid vast juba aimata, et ma ei tulnud ilmaasjata," rääkis ta, kui oma jalge juures lebava koti poole kummardus ja sealt midagi otsima kukkus. Hetk hiljem asetas ta lauale väikese halli plastikust karbi. Kohati meenutas see tillukest kohvrit.

"Mainisin sulle, et kavatsen leida kellegi, kes oskab ja oleks nõus deemotayle vastu astuma. Ma alles tegelen sellega, aga praeguseks sain need." Ta avas karbi, ning mul vajus ehmatusest suu lahti. Karp hoidis endas tosinat väikest neljakandilist kilepakendit taassuletava avaga. Kotikeste sees oli mingisugune tumehall puru. Ent hall pulber polnud see, mis mind ehmatas. Viimases olid süüdi hoopis kolm jämedat, umbes kahekümne sentimeetri pikkust ja nõelteravaks lihvitud vaia, mis paistsid olevat valmistatud tollest samast tumedast kivist. Tahtmatult kerkis mulle pähe mõte vampiiriküttidest.

Vanaema võttis ühe kotikese enda kätte. "See pulber on samast kivimist, mis on ka sinu kees. Kui heita see puru deemotay peale, peaks see andma sulle aega põgenemiseks. Talle tekitab see valu ja muudab ta ka võimetuks rõõvima energiat. Selline puru ei tapa neid elukaid, kuid sobivad hästi enesekaitseks. Tahan, et hoiaksid neid endaga kaasas.

Seejärel võttis ta ühe ogadest. 

"Saan aru, kui sellest hoiduda tahad. See on kõige lihtsam viis deemotay kõrvaldada, sihtides teravikuga tollele pähe või südamesse. Soovitatavalt südamesse, sest nende kolp võib liialt tugevaks osutuda. Sihtides mujale saab neid nõrgestada, kuid ainult teatud ajaks, sest nad paranevad kiiremini kui meie. Sa ei pea neid alati endaga kaasas kandma, aga ma siiski pidin need sulle tooma."