Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

"Sina oled siis see, kelle pärast kogu see mõtetus siin käib." Ta ei öelnud seda küsimusena.

"Kes sa oled?" pärisin.

Ta naeris, kuid ma ei saanud aru, mille üle. "Derek, kuid see on juba ammu unustatud nimi. Siin kutsuvad nad mind XX. Tead, kuidas ma seda vihkan?"

Ma olin segaduses. Nad hoiavad siin kedagi niimoodi kinni? Kuid inimesel poleks vaja selliseid köiteid. "Kas sa oled deemotay?" küsisin ehmunult.

"On seda siis nii raske arvata?"

Peaksin siit ära minema. Derek võis olla küll ohtlik, kuid see tundus nii vale kedagi siin niimoodi kinni hoida. See oli ju täiesti ebainimlik.

"Nad on mind hoidnud siin juba üle kolmekümne aasta. Kohtlevad mind kui mingit asja. Ja ise ütlevad, et meie teeme halba?" Ta naeris jälle. "Kas sa ei arva, et nad lähevad üle piiri? Arvestades ka seda, mida nad sinuga teinud on."

Ma ei vastanud. Lihtsalt vahtisin teda.

"Muidugi sa arvad nii. Nad oleksid valmis sind vaimselt hävitama, ainult sellepärast et kahte deemotayd kätte saada. Igaüks neist käiks kasvõi terve maailma läbi, et tappa oma enda laps, kes on saanud üheks meist."

Tema jutt ehmatas mind isegi rohkem. Ma ei tahtnud seda uskuda, kuid arvestades mida nad mulle teinud on...

"Nad hoiavad mind elus, lastes teatud inimestel mind riivata. See pole piisavalt kaua, et neid isegi rivist välja lüüa. Ma ei saa tugevamaks, lihtsalt elan. Ning lasevad mul ähvarduste saatel teisi deemotaysid jälitada." jätkas ta.

Jäin teda tummalt kuulama.

"Ma saaks sind välja aidata." ütles ta siis.

Oota, ta räägib mulle seda kõike, et ma ta vabastaksin?

"Ma ei saa sind lahti lasta." sõnasin lõpuks.

"Miks mitte? Need inimesed siin on julmad. Hullemad kui mina."

"Sa võid mind tappa."

Ta mühatas. "Lootsingi liiga palju." Siis ta naeratas mulle jälle. "Parem hakka nüüd jooksma."

Kuulsin jooksusamme lähemale tulevat. Pöördusin järsult ümber ning hakkasin jooksma. Nägin treppi ning läksin üles. Jõudsin arvatavasti maa-alt välja, sest tundsin selle koridori ära. Proovisin meenutada, mis suunas siit välja sai, kuid juba jõutigi mulle järele. Teisest koridori otsast tulid mulle vastu kolm meest. Pöördusin kiirelt ümber ning hakkasin jooksma teisele poole. Viimasel hetkel tormas nurga tagant välja veel neli meest ning mind püüti kinni. Minu käed pandi selja taha raudu ning hakati tirima mööda koridori edasi. Rabelesin ja karjusin kuidas jaksasin, kuid nälja tõttu olin väga nõrk.

Nad viisid mind ühte väiksesse tuppa. Kaks meest jäid mind valvama. Kuna põgenemiskatse oli mind väga kurnanud, ei hakanud ma enam midagi üritama ning jäin ka vait.

Tundsin, kuidas pisar mööda minu põske alla veeres. Tahtsin siit ära. Kuhugi kaugele ja iialgi enam koju tagasi minna. Ma ei tahtnud enam kedagi neist näha. Võibolla ma igatseksin ema, aga ma pole veel näinud teda tegemas katset mind siit välja saada.

Keegi avas ukse. Tõstsin pea ning nägin vanaema sisse astumas.

"Mine ära! Ma ei taha sind näha!" karjusin talle nõrgalt. Varem poleks ma seda iialgi teinud.

Vanaema ohkas ning tuli siiski sisse. "Kas te saaksite meid omavahele jätta?" küsis ta valvurite poole pöördudes. Nad noogutasid ning läksid välja.

Vaatasin vihaselt vanaema poole, kui ta minu juurde tuli. Ta võttis minu kätest ning avas võtmekimbuga minu käerauad.

"Mahud sa sealt läbi?" küsis ta toa väikese ja ainsa akna poole osutades.

Jäin talle segaduses otsa vaatama. "Mida...?"

"Kas sa mahus sealt läbi?" kordas ta oma küsimust.

Vaatasin akna poole. "Arvan küll..."

Ta läks selle juurde, valis oma võtmekimbust ühe väikese roostes võtme ning avas sellega akna. "Roni siit välja ning vaata, et keegi sind ei näeks. Jookse otse väikese valvemaja ukseni, mida sa väljas kohe ka näed. Ja sirgelt otse, mitte ringiga. Valvemaja uks on lukust lahti ning seal pole kedagi. Sees näed laual üht topsi, kus on põhjas veidi üht kollakat vedelikku. Joo see ära ning jookse nii kiiresti kui jaksad sealt välja ning metsa." Ma pole kunagi varem kuulnud teda rääkimas nii kiiresti. Ja ta kavatses mind välja aidata? Jäin talle imestunult otsa vaatama.

Ta astus minu juurde ning pani mulle midagi kaela. See oli minu südamega kee. "Igaks juhuks." ütles ta. "Ja nüüd tee kiiresti."

Tõusin püsti ning vedasin akna alla ühe tooli, kuna nii väiksest aknast oleks sellisel kõrgusel liiga keeruline läbi minna. Astusin toolile ning hakkasin välja ronima. Sain aknaäärsest kivist kinni ning tõmbasin jalad endale järgi, et ma pea ees alla ei kukuks.

Tegin nagu vanaema ütles ning vaatasin ringi, et kedagi ei oleks. Siis jooksin sirgjoones väikese maja poole ja läksin sinna sisse. Sellel oligi vaid üks ruum, mis oli igasugu kola täis. Leidsin laua, millel oli väike valge tops mingi vedelikuga. Neelasin selle ühe lonksuga alla, kuid tundsin siiski selle kibedat maitset. Siis ruttasin uuesti välja.

Jooksin üle tee ning minu ees oligi mets. Jooksin nii kiiresti kui suutsin ja koperdasin päris mitu korda.

"Ketlin?"

Tundsin hääle ära ja jäin seisma, et ringi vaadata. Nägin Lucyt endast vaid paari sammu kaugusel. Olin teda nähes õnnelik ning jooksin talle vastu. Lucy astus kiirelt tagasi. Algul ei saanud ma aru, kuid siis meenus mulle minu kee.

"Mida sa siin teed?" küsisin hingeldades.

"Me ei uskunud, et nad midagi sellist võivad teha. Kui Adam sellest teada sai, tahtis ta sulle järgi tulla, kuid ma ei lubanud, vaid tulin ise."

Lucy oli nõus seda tegema? Tal tõesti oli veel inimlikkust järel.

Ta vaatas suunas, kust ma tulin. "Kiirustame nüüd. Auto ootab seal." ütles ta ning hakkas edasi minema, mina jooksin tema järel. Kuulsime koerte haukumist, ning panin mängu kogu energia, mis mul veel järel oli.