Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

Istusin ikka veel oma voodil. Vaatasin kella. See oli veidi kuus läbi. Ma teadsin neid ema pikemaid tööpäevi. Koju tuleb ta alles öösel, kui mina juba magan. Nii kaua pidin olema üksi.

Mõtlesin selle üle, mida vanaema oli rääkinud. Nädala jooksul on see kõik läbi. Praegu oli kolmapäev.

Ühel hetkel tõusin püsti, võtsin oma jope, panin jalatsid jalga ja läksin välja. Muidugi panin ka ukse lukku. Ja jalutasin minema. Kuid kuhu?

Jõudsin välja linna äärele. Ühel pool mets, teisel majad. Jalutasin mööda kõnniteed, kuni jäin seisma ühe metsaraja alguses. See sama rada, mida mööda tulles ükskord Adamit kohtasin. Ja just teda ma vist praegu näha lootsingi. Kuid kas see saab kaks korda järjest juhtuda? Siiski pöördusin sellele rajale.

Jalutades mõtlesin, et mul pole ju tegelikult aimugi, kus Adam elab.

Siis tuli keegi mulle eest vastu ja jäi minu ees seisma. Tardusin paigale.

"Näe kes meil siin on." ütles Lucy naeratades.

"Mida sa siin teed?"

Lucy vaatas mulle kavalalt silma. "Arva ära."

Ma ei hakanud parem arvama.

"Muide, väga kena kee. Tohib ma proovin endale kaela?"

"Ma ei võta seda ära." vastasin.

Ta pööritas silmi. "Ära muretse. Ma lubasin Adamile et ei tee sulle midagi." Siis jäi ta minule otsa vaatama. "Aga mida sa ise siin teed?"

Miski käskis tungivalt mul kohe vastata. "Ma pidin Adamile midagi ütlema."

"Ja sa lihtsalt loodad teda siin kohata?"

"Ma ei tea..."

"Ja mida sa talle ütlema pead?"

Ma ei vastanud.

"Mida sa talle öelda tahad?" küsis ta uuesti, kuid tungivama häälega.

Pidin talle jälle vastama. "Linnas on inimesi, kes teid otsivad ja tappa tahavad." ütlesin puristades ja kortsutasin kulmu. Mida Lucy minuga praegu teeb?

Lucy vaatas mulle tõsiselt otsa. "Kuidas sa seda tead?"

Pidin jälle vastama hakkama, kuid surusin suu kinni. Ma ei saanud vanaema ju Lucyle välja anda.

"Kuidas sa seda tead?" kordas ta.

"Lucy, lõpeta." kuulsin enda tagant. Tundsin end kohe paremini. Siis nägin Adamit enda kõrval.

Lucy pööritas jälle silmi. "Kas sa üldse kuulsid, mida ta just ütles?"

"Ei... ei kuulnud." vastas Adam.

"Meil olevat tapjad linnas. Inimesed, kes tahavad meist lahti saada."

Adam kortsutas kulmu. "Ketlin, kust sa seda kuulsid?"

"Seda tahtsin minagi just teada." ütles Lucy vahele.

"Ma... Ma ei saa öelda. Kuid nad on olnud siin juba kolm päeva. Nad teavad et olete siin ja ootavad võimalust teid selle nädala jooksul tappa." ütlesin neile.

"Ja Adamile sa muidugi vastu hakata ei ürita." ütles Lucy.

"Ma ei käsi tal vastata." ütles Adam.

Lucy naeratas. "Muidugi ei käsi. Tüdruk on ..."

"Lucy..."

"Millest te räägite üldse?" küsisin lõpuks.

Adam pöördus uuesti minu poole. "Võin hiljem seletada, kuid praegu... Oled sa kindel, millest sa enne rääkisid?"

Noogutasin.

Ta mõtles natuke aega. "Wollemia. Nad kasutavad wollemi mändi, et me neid ei leiaks."

"Ära põe. Ma saan wollemiat jälitada." ütles Lucy.

Adam kortsutas kulmu. "Sa saad?"

"Mhm. Erinevalt sinust, on minul vaja selliste asjade pärast muretseda. Õppisin selle jälitamise juba sajand ja pool tagasi ära. Lihtne see muidugi ei ole." vastas Lucy.

"Olgu. Uuri välja, palju nad teavad. Ja..."

"Jajah, sa ei pea mind õpetama." segas Lucy vahele.

"Ja Lucy... Ära hakka ise midagi üritama." ütles Adam hoiatavalt.

"Eks ma saan hakkama." Lucy pööritas silmi. Siis ta lihtsalt kadus.

"Nii... Mida Lucy mulle enne tegi siis?" küsisin Adamilt.

"Ta sundis sind oma küsimustele vastama, nagu võisid tähele panna."

"Kas sina oled seda kunagi minu peal teinud?" tahtsin teada.

"Ei."

"Kuid mulle on tundunud..." tahtsin ütlema hakata.

"Kuid see toimib inimesele siiski, kui inimene on deemotaysse armunud." vastas ta kiirelt.

"Oh." Loodan, et ma ei punastanud.

"Igatahes," ta vahetas teemat, "Lucy hakkab sinus midagi kahtlustama. Sa tead meist kuidagi liiga palju ning nüüd see ka veel."

Ohkasin. "Ma ei saanud öelda, kust ma selle kohta teadsin, sest kartsin Lucyt."

"Kuid kui tema eest midagi varjata, uurib ta tõe varem või hiljem välja."

"Olgu. Ee... Võibolla saan paar asja sinule ära rääkida ja sina oskad öelda, mida teha?"

"Kui tahad minule rääkida, siis muidugi. Kuid.." Ta vaikis korraks. "Kuid siin ei saa."

"Kuid kus siis?" küsisin.

Ta mõtles. "Me saaksime minna minu juurde, kuid ma elan liiga kaugel. Ja autot mul seekord läheduses pole."

"Aga sa saad ju transporteeruda või midagi. Kas nii ei saaks?" See lihtsalt tuli mulle pähe.

"Ei. See kurnaks sind liiga palju." vastas ta.

"No, me saaksime minna ka minu koju. Seal pole praegu kedagi." pakkusin välja.

Jäi siis minu kodu. Jalutasime kogu tee, sest muud traspordivahendit ju polnud. Kuid tee ei olnud pikk ning varsti olimegi seal.

"Nüüd sa siis usaldad mind rohkem?" küsis Adam, kui ust lukust lahti keerasin.

Ma ei mõelnud selle üle kaua. "Jah." Adam naeratas selle vastuse peale.

Toas rääkisin talle ära nii palju, kui teadsin. Rääkisin ka vanaemast. Parem ütlen Adamile, kui et ootan millal Lucy nuhkima tuleb.

"Võimalik, et sinu vanaema teab rohkem, kui ta sinule öelnud on. Ajal, kui see siin Eestis juhtus, ei tuntud siin sugarrat. Ja kui deemotayd siit lahkusid, unustati kõik hoopiski. Võimalik, et ta on selle kohta kusagilt uurinud." ütles Adam. "Kas sa võiksid näidata seda karpi, mille ta sulle andis?"

Ei tea, miks tal seda vaja näha on. Kuid läksime minu tuppa ja otsisin karbi oma sahtlist üles. Avasin selle ja näitasin Adamile. Adam astus sammu tagasi, hoides sellest rohkem kui meeter kaugemale.

"Vabandust." ütlesin ja panin selle laua peale.

Kohe, kui ta seda nägi, tundis ta selle vist ära. Ta jäi väga tõsiseks. "Pean ütlema, et sinu vanaema on segatud kohe palju rohkemasse." ütles ta. "Selliseid komplekte kasutab ainult üks organisatsioon. Ja igaühele neid ei anta."