Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

3. peatükk

Vaatasin pealt, kuidas teadvusetu tüdruk kiirabiautosse tõsteti. Tahes-tahtmata tundus mulle, et midagi siin ei klappinud. Nii palju kui aru sain, paistis Kairi olevat samas seisus kui Mari. Ainult et Kairi oli veel elus. Aga nad mõlemad leiti metsast, ühegi näilise vigastuseta. Ja ma ise kuulsin karjet. Midagi oli teda ehmatanud. Rünnanud, tõenäoliselt. Kairi oli alati tubli õpilane olnud, ma ei usuks, et ta narkootikume tarbis.

Olin nüüd enamgi kindel, et vanaema teadis rohkemat kui ta mulle rääkinud oli. Ja see ajas mind natuke vihale. Kui see nii ohtlik on, miks ei võiks ta siis lihtsalt öelda, milles asi?

Ühtäkki olin otsustanud, mida edasi teen. Võtsin koti endaga ühes ning lahkusin koolimajast. Olin jõudnud käia vaid esimises tunnis, aga ma ei hoolinud sellest hetkel. Suundusin koju kiirkõnnil, ent kui ma tuppa astusin, ei leidnud ma vanaema kuskilt.

„Vanaema lahkus kohe kui olid kooli läinud,“ ütles ema, kui temalt küsisin. „Aga miks jälle nii vara kodus? Juhtus midagi?“

Niisiis rääkisin emale ka täna hommikusest juhtumist. See ehmatas teda ning pani muretsema – seda võisin tema pilgust lugeda. Ent kui ta rääkima hakkas, ütles ta ainult, et isegi korralikematel inimestel võivad tumedamad pooled olla. Ema ei tahtnud uskuda, et see midagi muud võiks olla.

„Kas ma saaks vanaemale külla minna?“ pärisin hoopis, otsustades emaga mitte vaidlema hakata ja kohe asja juurde asuda.

„Ketlin, sa peaksid tagasi kooli minema,“ kostis ema, silmitsedes mind murelikult. „Sa ära võta vanaema juttu liiga tõsiselt. Peale vanaisa surma on ta igasugu veidrustega välja tulnud. Tema nägemused pole alati õiged.“

Tahtsin vastu rääkida, aga ema ei lasknud.

„Pealegi, kui sa tõesti väga tahad, võid sinna minna nädalavahetuseks. Või veel parem – talle lihtsalt helistada.“

Ohkasin, kuid viimaks noogutasin. „Olgu, ma ei lähe,“ ütlesin toonitult. „Aga... ma ei saa praegu ka kooli minna. Ma ei suuda selgelt mõelda.“ Ma ei valetanud. Kairi teadvusetuna leidmine oli mind tõsiselt ehmatanud.

Ema vaikis hetkeks, kuid lausus siis: „Hea küll, jää koju ja puhka end välja. Kui see tüdruk, kelle leidsite, ärkab, saab ta rääkida, mis juhtus.“

Noogutasin uuesti, sest ootamine tundub praegu kõik mida teha saan. Tundsin väikest pettumust, kui oma toas end voodile pikali heitsin. Tükk aega vahtisin lakke, täpselt teadmatagi, millest ma mõtlesin. Ma ei tea, millal see väike idee minu peas end lahti kerima hakkas, kuid ühel hetkel tõusin, et oma vana lauaarvuti tööle lülitada. See ei käivtunud liigselt kaua ning peagi olin interneti avanud. Lappasin läbi erinevaid lehekülgi mis Google mulle pakkus, kuni viimaks ühe jututoa juures peatusin. Esialgu ma polndki kindel, mida edasi teha, niisiis kirjutasin mis esimesena pähe tuli.

Kes võib tappa ilma ühegi jäljeta? kirjutasin. Läks natuke aega, enne kui vastuse sain.

loll mõistus vastati viimaks.

Tõsised vastused palun!

Vaikus.

Võibolla midagi, mida ei tohiks olla olemas? Ma ei tea, miks selle kirjutasin. See tuli hetke ajel.

Kummituslik karu ütles keegi, aga ma eirasin ka seda.

Vampiir äkki? Tänapäeva maailm on neid täis :D

Ohkasin. Vampiire ma ei uskunud. Tänapäeva mailm oli neid tõesti liigselt täis. Ja pealegi, tegelikult juhtusin ma seal metsas vaatama. Ühtegi jälge Kairi kaelal ei olnud. Mitte et ma oleksin arvanud, et võib-olla vampiir...