Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN
Tädi Siiri ja see mees tulid minu juurde. Vaatasin vanaemale otsa. Kas tema kutsus nad?
"Ketlin, meil on vaja sinu vereproovi." ütles Siiri.
Panin käed rinnal risti. "Vägisi te seda võtta ei saa."
Tädi ja too mees vaatasid üksteisele otsa. Nad olid kindlasti lootnud, et ma ei tea sellest. Siis astus mees mulle lähemale ja võttis minu kätest kinni. Jäin talle segaduses otsa vaatama ja tahtsin käsi ära tõmmata. Kuulsin naksu. Minu käed olid raudus.
"Mida te teete?" karjusin neile.
"Tule nüüd meiega kaasa." ütles Siiri.
Vaatasin vanaema poole. Tema pilk oli ära pööratud. Tõusin äkitselt püsti ning tormasin ukse poole. See mees jõudis mulle järele aga enne, kui jõudsin linki puutuda. Ta hoidis mind tugevasti kinni. Proovisin end lahti rabeleda, kuid ta oli minust palju tugevam. Siiri tuli ja tegi ukse meie ees lahti. siis hakkas mees mind välja vedama.
"Laske mind lahti! Te ei tohi seda teha!" Karjusin ja kisasin nii valjusti kui suutsin. Olin nende peale maruvihane.
Ema tormas meile vastu. "Mida te teete? Siiri? Mis siin toimub?" Tema oli samuti paanikas.
Vanaema tuli vaikselt meie järel ja läks ema juurde selgitama. Ma ei kuulnud nende juttu, kuna mind tiriti minema.
Kui õue jõudsime, tulid veel kaks meest meile vastu. Et mind ikka kindlamini kinni hoida. Mõtlesin kiirelt naabritele ja mõõdujatele.
"Appi! Aidake!" karjusin järjest ja nii valjusti, kui suutsin. Keegi pani mulle mingi riidetüki suhu ja hoidis kätt ees. Ma ei suutnud uskuda, et minu enda tädi ja vanaema lubasid sel juhtuda. Koju tulemine polnudki nii hea idee.
Tee ääres seisis suur must auto. Selle uks avati ning mind lükati julmalt sisse. See oli täpselt nagu telekas, kui tänavalt inimesi röövitakse.
Autos olid tagumised istmed vastamisi nagu limusiinis.Minu mõlemale poolele istus üks mees. Kolmas istus minu ette. Tema kõrval istus mingi naine, kes seal autos juba oli. Juht oli samuti juba autos. Ja nüüd istus juhi kõrvale minu tädi. Vaatasin vihaselt tema poole.
Auto hakkas sõitma. Sülitasin tropi suust.
"Kuhu te mind viite nüüd?"küsisin vihaselt. Keegi ei vastanud. "Arvate, et see ei tekita minus soovi uuesti ära joosta?" Karjusin seda pigem oma tädile. Ta vaatas korraks silmanurgast minu poole, kuid keegi ei öelnud ikka veel midagi.
Kuna kõik vaikisid, otsustasin energiat säilitada ning vaikisin samuti. Vaatasin oma raudus käsi. Oleksin nagu mingi kriminaal.

Jõudsime ühe suure ehitise ette, mis asus linnast veidi eemal. Minust võeti jälle kinni ja tiriti autost välja. Mul oli väike plaan põgenemiseks, kuid ma polnud kindel et see töötab. Jalutasin nendega rahulikult kaasa, nagu oleksin olukorraga enam-vähem leppinud. Kui arvasin et on õige hetk, lõin parempoolsele mehele jalaga kõhtu. Kui teine minust kiirelt kinni tahtis võtta, lõin talle käeraudadega vastu nägu. Siis jooksin nii kiirelt kui suutsin.
Nad hakkasid mulle muidugi järgi jooksma. Arvasin juba, et olen kiirem ja pääsen minema, kuid siis tulid maja nurga tagant välja järgmised inimesed. Mul võeti ümbert kinni ja suruti vastu seina.
Nad vedasid mind sisse. See koht meenutaski millegipärast vanglat, ainult et konge ma siin ei näinud. Mind viidi ühte väiksemasse ruumi ja pandi toolile istuma. Veidi hiljem tuli sisse minu tädi.
"Ma võin sellest politseile teatada." ütlesin talle vihaselt.
"Sellisel juhul saaksid nad deemotaydest teada." vastas ta mulle.
"Miks nad peaksid sellist asja uskuma?"
"Meil on piisavalt tõendeid, et neid uskuma panna." ütles ta.
Ragistasin ajusid et leida siit väljapääs. Midagi ei tulnud pähe.
"Ketlin, ma ei taha seda teha, kuid see on vajalik." Ta üritas kõlada vabandavalt ja leplikult.
"Kui te Adamile midagi teete, ei andesta ma sulle iialgi ning jään elu lõpuni sind vihkama." karjusin talle vastuseks.
"Ma ei taha, et ta sulle haiget teeks."
"Arvad et teie ei tee?"
Peale seda ta vaikis. Sisse astus keegi vanem naine ja tal oli käes süstal. Tõmbusin pingule.
"Me peame sinult vereproovi võtma." ütles Siiri mulle otsa vaadates. Tõmbasin oma käed endale lähemale.
"See ei aita. Ma pole neid enam mitu päeva näinud." ütlesin neile.
"Me peame ikka proovima." ütles vanem naine ja kummardus minu ette. Keegi, kes seisis minu taga, võttis minust kinni ja hoidis mind paigal. Minu käed tõmmati ette. Nõel topiti veeni ja võeti verd.
Kui nad lõpetasid, tiriti mind jälle toast välja ning veeti mõõda koridori, järgmise ukse taha.
"Nii et teil siiski on siin kongid." ütlesin tülgastavalt, kui nägin väikest ruumi mis nägi välja nagu haiglatuba. Madal voodi ja tilluke kapp. Kuid lahkudes lukustati uks. Vähemalt oli siin WC.
Mind jäeti sinna üksi päris pikaks ajaks. Millalgi astus sisse minu tädi. Istusin voodil, hoidsin käsi ümber põlvede ning pöörasin pilgu ära. Ta seisis minu ette ja eemaldas minu käerauad. Ma ei vaadanud tema poole ega liigutanud end ikka.
"Sinu vereproov ei aidanud." ütles ta.
Naeratasin omaette.
"See tähendab et tuleb teha küsitlus." lausus ta vaikselt.
Vaatasin talle nüüd silma. "Tõeseerumiga, jah?" Ta ei vastanud. "Ma võin öelda tõtt. Ma ei tea, kus nad on." ütlesin siis.
"Kahjuks peame seda tegema enda moodi. Paar päeva saad end kõigepealt koguda." Seda öeldes ta lahkus.

Minu "kogunemine" ei kujunenud välja päris nii, nagu nad arvasid. Ma polnud nõus kellegiga rääkima, ei vaadanud kellelegi isegi otsa ning ei söönud ka kordagi. Ja kaua see nii kestis? umbes kolm päeva vist.
Ka minu ema ja vanaema käisid mind vaatamas, kuid ma ei rääkinud ka nendega. Tundsin, nagu oleksin hingelt surnud. Ainus keda ma veel usaldada sain oli Adam, kuid tema lahkus.
Kõik olid mures, et näljutan end surnuks ja keegi ei teadnud, mida teha. Ühel hetkel pakuti välja, et küsitlus tehakse ära võimalikult kiiresti, ning et saaksin peale seda koju kosuma minna. Mõned aga arvasid, et minu praeguse nõrkuse juures ei pruugi see mulle hästi mõjuda ja et peaksin kohe koju minema. Ja siis olid need, kes arvasid et mind ei tohigi veel koju lasta, kuna võin jälle põgeneda. Lõpuks otsustati ikka, et küsitlus toimub kohe. Koju saamine polnud veel aga kindel.
Mind veeti toast välja ja viidi mööda treppe kuskile maa-alusele korrusele. Kuna olin end nii näljutanud, pidid nad mind süles kandma.
Kui õigesse ruumi jõudsime, pidin seal veidi ootama. Madis, see kes mulle esimesel korral käed raudu pani, oli ka seal. Äkitselt tormas sisse keegi poiss.
"XX märkas deemotayd!" hüüdis ta hingeldades.
"Kus?" küsiti vastu.
"Siin samas. Liigub rahutult maja läheduses!"
Tõstsin pea. Kas oli võimalik, et mulle tuldi järele?
Madis tõstis raadio, mis tema vöö küljes oli. "Ruumi 223! Tüdrukut tuleb jälgida."
Veidi hiljem tulid sisse neli meest. Kõigil olid käes relvad.
Mingi aeg olime seal vaikuses. Leidsin hetke, kui keegi minu poole ei vaadanud. Võtsin kiirelt laualt pastaka ja viskasin vastu tagumist ust. Kõik pöörasid end hääle poole. Uks avati, kaks läksid välja, kaks jäid ukse äärde. Madis oli minu kõrval. Võtsin oma jõu kokku ning virutasin talle rusikaga vastu nägu. Ta ei oodanud seda. Tormasin siis ukse poole, kus ei olnud kedagi ja jooksin välja. Ülejäänud mehed said aru mis oli juhtunud ja jooksid mulle järele.
Läksin ühest trepist üles ning leidsin end täiesti võõrast koridorist. Vaatasin ringi ja komberdasin edasi.
"Hei sina!" kuulsin äkitselt kellegi mehe häält. Aga ma ei näinud kedagi.
"Astu veel kaks sammu." ütles sama hääl. Mõtlesin korraks ning astusingi siis ettevaatlikult. Nägin klaasist ust. Sellest läbi vaadates ma ehmusin.
Klaasi taga oli midagi puuri laadset, kus oli paksude paelte või isegi kettidega kinni üks mees, kes naeratades minu poole vaatas.