Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

"Sa tahad öelda, et minu vanaema töötab koos nende... tapjatega?" Ma ei teadnud, kuidas neid kutsuda.

"Ma arvan nii."

Äkitselt helises minu telefon. Võtsin selle taskust välja ja vaatasin helistajat. See oli minu tädi Siiri. Võtsin vastu. "Jah?"

"Ketlin? Tšau. Kas sinu ema on alles tööl?" küsis Siiri.

"Jah, ta on täna kauem."

"Ma tean. Kuid ma tahtsin temaga kokku saada. Oled sa praegu kodus? Võibolla saan sinna tulla. Ma olen nagunii praegu linnas. Pole mujale minna."

"Jah, ma olen kodus. Ma arvan küll, et saad tulla." vastasin talle.

"Olgu. Ma olen kohe seal." ütles ta ja lõpetas kõne.

Panin telefoni ära. Ei tea, miks tal nii hilja minu ema vaja näha on.

"Ma peaksin vist ära minema, kui keegi siia tuleb." ütles Adam.

"Aga Lucy? Mida ta teeks, kui sellest teada saaks?" tahtsin teada.

"Kindlasti on parem, kui ta ei saaks teada. Vähemalt mitte seda, et sinu vanaema nendega seotud on."

"Aga kui ta jälle minult vastust niimoodi nõudma hakkab?"

"Talle tuleb valetada nii, et ta midagi kahtlustama ei hakkaks." ütles Adam.

Kuulsin siis autot maja ees seisma jäämas. Tädi on juba kohal? Adami poole vaadates nägin, et ta ei hakanud veel minema. Ta tundus mõttes olevat.

"Mis on?" küsisin.

"Midagi on valesti."

Kuulsin ukse avamist. Läksin tädile vastu, kuid uksel jäin seisma. Ta kandis tumedaid riideid, ja muidu polnud seal viga midagi. Kuid tema vööl rippus mingisugune väike tulirelv ning... oli see sugarra? Kas minu tädi on üks neist?

"Ketlin, saad sa korraks siia tulla?" ütles ta oma tavalise, rõõmsa häälega. Mina aga pöörasin otsa ringi ja jooksin tagasi oma tuppa. Kuulsin, et Siiri järgnes mulle.

Nägin Adamit seismas keset minu tuba. Ja vaatas minu taha.

"Adam, sa pead minema." peaaegu karjusin talle.

"Ketlin?" kuulsin enda tagant. Vaatasin sinnapoole. Adamit nähes oli Siiri ehmunud. Järgmisel hetkel sihtis ta Adamit selle relva moodi asjaga. "Ketlin, astu temast eemale."

Seisin täpselt nende vahel. "Adam, sa pead minema." ütlesin.

"Nad leiaksid mind sinu abil üles." ütles ta tõsiselt ega liikunud paigast.

"Ketlin, mida sa teed? Tule eest!" hüüdis tädi.

Mõtlesin kiiresti, mida teha. Siis võtsin oma keest kinni ja tirisin selle kaelast ning läksin Adami juurde. Ta sai aru, mida ma mõtlesin ning võttis minu ümert kinni.

"Ketlin, ei!" kuulsin veel tädi hüüdmas. Siis tundsin mingit jõnksu endast läbi minevat. Järgmisel hetkel olime... algul ma ei saanudki aru, kus.

"Kõik korras?" kuulsin Adamit küsimas.

"Jah." sain vaevu öeldud. Muidugi ei olnud kõik korras. Olin üle keha nõrk, jalad ei kandnud ja käed värisesid. Pilt silme ees virvendas, kuid varsti sain aru, et oleme kuskil metsas. Vähemalt Adam toetas mind. Muidu oleksin täitsa kokku kukkunud.

Tundsin midagi. Siis sain aru, et Adam oli mind sülle võtnud. Nüüd ta jooksis. Kiiremini, kui peaks võimalik olema.

Ma ei saanud aru, kui kaua see kestis, kuid millalgi olime ühe suure maja ees. Oli juba päris pime, ning ma ei näinud väga hästi, milline maja see oli. Kuid sellel oli kaks korrust.

Adam kandis mind sisse ja pani kuskile diivanile pikali. Paar korda üritasin end püsti ajada, kuid ei jaksanud.

"Tohoh. Mis siin juhtus?" Hääle järgi tundsin ära, et see oli Lucy.

"Meid leiti üles ja pidin Ketlini sealt ära tooma." vastas Adam.

Tegin uue katse end püsti ajada. Käed hakkasid värisema, kuid sain end istukile. Vaatasin ringi. See oli vist elutuba. Suur ruum ja peamiselt vanaaegse mööbliga. Kuid väga ilus.

"Okei." vastas Lucy. "Igatahes, nad kasutavad peale wollemia ka midagi muud, mis tegi nende jälitamise raskemaks. Kuid lugu on üpris halb. Suutsin tuvastada üksteist inimest, kes sellega seotud on. Arvatavasti on neid isegi rohkem."

"Sel juhul peaksime siit lahkuma." ütles Adam.

"Aga Ketlin?"

"Ma saaksin ju kaasa tulla." ütlesin vahele.

"Sa pead koolis käima. Ja sinu ema kindlasti muretseks." vastas Adam kohe.

"Aga sa ütlesin, et nad leiaksid sind minuga abil üles." vaidlesin vastu.

"Ja üks asi veel," segas Lucy vahele. "Tapjaid tuvastades ma avastasin, et paar tükki neist on tüdrukuga lähedaselt seotud." Ta vaatas mulle otsa.

Ma ei osanud midagi vastata. "Ma... ee..."

"Ketlin ei teadnud sellest midagi, kuni tänaseni." vastas Adam minu eest.

"Ei teadnud?" küsis Lucy mulle otsa vaadates. Ta käskis mul vastata.

"Ei teadnud." vastasin talle.

"Olgu, mida iganes. Kuid sinu sugulased põhjustavad meile palju jamasid."

Minu telefon helises jälle. Võtsin selle taskust välja. Helistajaks oli minu vanaema. Võtsin vastu.

"Jah?"

"Ketlin? On sinuga kõik korras?" Vanaema tundus päris paanikas.

"Kõik on korras." vastasin.

"Kus sa oled?"

"Ma ei taha, et te mulle järgi tulete."

"Ketlin, palun. See mida sa teed on ohtlik."

"Kas ema ka on üks nendest?" küsisin.

"Ei. Tema ei tea asjast midagi."

"Olgu. Head-aega." ütlesin ja tahtsin kõne lõpetada.

"Palun oota. Nad on ohtlikud..."

Panin telefoni tagasi ja toetasin pea kätele. "Miks ta mind usaldada ei või?" ütlesin endale.

"Neil on ju ka põhjust karta." ütles Lucy.

"Miks?"

"Kui inimene ja deemotay liiga kaua koos on, ei suuda deemotay varsti enam vastu panna ja tapab inimese. Seda on varemgi juhtunud." vastas Lucy.

Jäin talle otsa vaatama.

"See juhtub ainult siis, kui me oleme inimenergiast sõltuvuses." ütles Adam.

Lucy ei teinud temast välja. "Ning ma tean ühte väga head näidet sellise olukorra kohta." ütles ta ja viipas Adami poole.

"Mida...?" küsisin ja vaatasin ka Adami poole.

Ta ohkas. "182 aastat tagasi armastasin üht tüdrukut. Ma ei uskunud, et talle midagi teen." ütles ta. "Peale seda läksin elama mägedesse, inimestest eemale, kus harjusin loomade energiaga."

Lucy müksas teda. "No kuule. Sa jätad just põneva osa rääkimata."

"Mis osa?" küsisin.

"Ma ei tahtnud temalt energiat võtta. Kuid kuna ma ei suutnud vastu panna, murdsin ta kaela." ütles Adam.

"Ning võtsid energia tema sõpradelt, kes läheduses juhtusid olema." lisas Lucy.