Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

4. peatükk

Viimaks kodus, olin enam-vähem esimese asjana oma voodisse roninud ja uinunud. Nii suurt väsimust polnud ma teel koju veel tundnud, ent nüüd ei suutnud ma enam vastu panna. Vähmalt ärkasin järgmisel hommikul värskelt ja puhanult. Püüdes mitte Adamile ega millelegi muule veidrale mõelda, lootsin normaalset ja tavapärast päeva, mil saan kodus istuda ja lihtsalt igavleda, nagu tavaliselt. Tahtsin kõik üle mõistuse oleva kasvõi selleks üheks päevaks unustada.

Kahjuks aga polnud see nii lihtne.

Juba päris varakult tuli telekast lühike uudisteklipp, mis taaskordselt kõik toimunu üle kuulutas. Nagu poleks mul sellest juba piisavalt selget pilti. Nad mainisid, et Kairi polnud siiani ärganud. Temalt taheti vastuseid; seni aga polnud kellelgi teha muud kui käed rüpes oodata. Mari olevat aga siiani ekspertiisis, ent teada oli, et puudusid välised tundemärgid, mis viidanuks rünnakule või vastuhakule. Mis mind aga sügavalt ehmatas, oli kaks uut juhtumit. Kuueteist aastane poiss ja kahekümne kolme aastane naine, leitud surnuna eri paikadest eelmisel öösel, mitte kaugel meie kodulinnast, järjekordselt ilma nähtavate surmapõhjusteta.

Minu peas kerkis meenutus eelmisest õhtust, kui metsavahel Adamit olin kohanud. Raske oli takistada end mõtisklemast, mida ta üksinda sellisel kellaajal väljas taolises kohas tegi.

Raputasid pead, et ideest lahti saada ning ruttasin oma tuppa. Seal otsisin välja oma telefoni ja valisin vanaema numbri. Juba hetk hiljem oli mobiil mul kõrva ääres, mina ise rahutult toas ringi jalutamas, oodates, et ta vastu võtaks. Seda ei pidanud tegema kaua. Juba peale teist kutsumist kuulsin teisel pool kohinat.

"Vanaema, ma tean, et oled midagi rääkimata jätnud," olid minu esimesed, kiiruga ja tungivalt lausutud sõnad. Olin unstanud teda isegi tervitada.

Tuli paus, peale mida kuulsin teda vaikselt ohkamas. "Saan aru," ütles vanaema vaikselt, aeglaselt. "Võib-olla oleks sul aega siit läbi tulla? Saab pikemalt vestelda. Minul pole enam nii kerge palju ringi liikuda."

Ma pole kindel, mis täpselt oli põhjustanud nii järsu otsuse vanaemalt rohkem kätte saada. Et ma internetist deemotayde kohta teada sain ja seda nüüd võimalikuks pean? Et ma tõesti usun, et siin on tegu millegi enamaga; üleloomulikuga? Kuidas tahes, nüüd olime igatahes vanaemaga kokku leppinud ning leidsin end ärevusega ootamas, mis tal plaanis öelda on. See peab olema midagi rohkemat ja tähtsamat, kui asja läbi telefoni ajada ei saa.

Emale ma vanaema juurde mineku tõelist põhjust ei ölnud, kuid eks ta enam-vähem aimas ka ise. Tean, et ta on taoliste asjade suhtes suurem keptik kui mina, ent ta ei maininud selle kohta midagi, kui oma plaanist talle rääkinud olin.

Buss hakkas sõitma alles kell kolm päeval, kuid õnneks ei elanud vanaema väga kaugel. Tema maja oli vana väljanägemisega, väike ja kollane tagasihoidlikus ridakülas. Vaatamatagi teadsin, et maja taga seisid üksikud õunapuud, nende taga omakorda enamjaolt umbrohtu kasvanud põld, millest vanaema nüüdseks kasutas vaid üht serva, et kartuleid, porgandeid, kapsaid ja tilli kasvatada. Lähenesin uksele, tundes kummastavalt meeldivat nostalgiat endast läbi uhtuvat. Koputasin, ent astusin siiski ise sisse, teades, et vanaema mind ootab. Leidsin ta elutoast, istumas oma tugitoolis madala tumedast puidust kohvilaua taga. Ta viipas, et võtaksin istet tugitoolil laua teisel pool, tema vastas.

Vanaema naeratas soojalt, küsides, kas soovin tassi teed. Noogutasin, mille peale ta juba laual ootavast kannust tühjana seisvasse tassi valas. Tundsin meeldivat magusat lõhna, kui tassi üle laua enda poole libistasin ning naeratasin teda tänamaks. Vanaema tegi alati parimat teed.

"Räägi," lausus ta, kui kuumast joogist lonksu olin võtnud. Ta lasi endal aeglaselt toolil tagasi vajuda. "Küsi, mida teada soovid."

Nii konkreetse loa peale küsima asuda, ei teadnudki ma kohe, mida öelda või kust alustada. "Kas... kas sa tead, kes nende tapmiste taga on?" küsisin ebakindlalt, aga proovides rõhutada sõna 'kes'.