Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

ADAM

Koju jõudes ootas mind muidugi ees see, mida oodata oligi. Lucy istus kamina ees diivanil ja vaatas minu saabumist. Ja kõik sugarra puru, mis temaga koos siia tuli, oli mööda põrandat, mööblit ja muid asju laiali. Ja kõigest sellest lahtisaamine osutub juba probleemiks. Astusin ettevaatlikult läbi toa, et sugarra põletavast aurast hoiduda.

"Sa rikud ikka alati kõik lõbu ära." ütles ta lõpuks.

"Sel juhul oleks sul parem siit ära minna."

"Ole nüüd! Sa oled ju mu väike vend. Arvan, et peaksime just rohkem koos aega veetma. Nagu vanasti." Muidugi ei mõelnud ta seda tõsiselt. Lucy lihtsalt oskab närvidele käia. Ma ei vastanud talle.

"Sa peaksid rohkem ka endale mõtlema. Kardad nii väga, et annan meid kogemata välja. Ise aga sõidad inimestega mööda linna ringi. Kuidas sa tead, et ta kellelegi ei ütle."

"Kui jutud levima hakkavad, oleme siit läinud."

"Huvitav. Tavaliselt oled just sina see, kes kõik alati läbi mõtleb. Sa oleksid pidanud ta tapma. Kui mitte energiaga, siis kasvõi käsitsi. Nagu sa ükskord tegid."

See mälestus tabas nüüd õrna kohta.

"Kas sa ei saaks mind praegu rahule jätta? Pealegi ei saa ma aru, miks sa üldse siia tulid. Juba aastaid pole sa minu vastu huvi tundnud. Ja nüüd ilmud välja?"

"See maja on sama palju minu, kui see on sinu oma. Ning sina olid ju see, kes üldse ära kadus. Kuidas sa tead, et ma huvi pole tundnud?"

Turtsatasin. "Nagu seda oleks raske arvata."

"Võibolla tõesti." Lucy tõusis püsti. "Ma lähen üles." Ta vaatas korraks ringi. "Sa võiksid siin senikaua veidi koristada." Siis oli ta läinud.

KETLIN

Hommikul ärgates imestasin, kui kaua ma olin maganud. Kell hakkas saama juba kaks. Olgugi, et laupäev. Kogu eelmine päev tundus nagu unenägu.

Kohe kui püsti sain, helises telefon. See oli Janely. Ta tahtis teada kuhu me Saraga eile jäime. Ütlesin talle, et leidsin Sara teadvusetult metsast ning sain ta kellegi suvalisega ära viidud. Tõde ma muidugi rääkima ei hakanud. Vastasin veel paarile tema küsimusele Sara kohta ja lõpetasime kõne.

Passisin kogu päeva kodus. Kui ema tahtis poes ära käia, pakkusin ise minna, et veidi värsket õhku hingata. Ilm oli veidi pilvine, kuid muidu päris soe ja tuulevaikne. Jalutasin vaikselt ja mõtlesin omi mõtteid.

Poe ette jõudes nägin tuttavat nägu. See oli Kairi. Ka tema nägi mind.

"Ketlin? Hei!" hüüdis ta mulle. Läksin tema poole. "Ma kuulsin et sina olid ka seal, kui mind leiti. Tänan." ütles ta.

"Sa said siis haiglast koju?" küsisin.

"Jah. Kuna ma olin täitsa terve, polnud neil mõtet mind seal enam hoida."

Noogutasin talle. Siis tuli mulle midagi meelde.

"Ma kuulsin sellest, mis sinuga metsas juhtunud oli."

Kairi ohkas. "Keegi ei usu mind nagunii. Võibolla ma tõesti kujutasin kõike endale ette."

Kehitasin õlgu. "Mine sa tea. Aga sul pole aimugi kes see olla võis?"

Kairi mõtles. "Ma ei tea. Kes iganes see oli, ei pruukinud ta asjaga üldse seotud olla. Mul võis ka lihtsalt seal paha hakata."

"Arstid ei osanud vist öelda, mis juhtus."

"Ei, nad ei leidnud ühtegi probleemi. Kuid ma pole iialgi midagi sellist varem tundnud, nagu seal metsas. Iiveldus oli lausa jube." vastas Kairi.

Kairi küll ei teadnud, mis temaga juhtus, kuid kas see oli hea või halb, ei osanud ma öelda. Kas peaksin talle rääkima? Mõtlesin, et parem mitte. Võibolla oskab vanaema mulle öelda, mida teha.

Kairi vaatas kella. "Aga ma pean nüüd minema. Jällegi, tänan." ütles ta ja läks minema. Sai kellegagi kokku vist.

Ülejäänud päeva veetsin ka kodus. Ka järgmine päev tundus minevat samamoodi. Kuid õhtul, veidi peale üheksat, helises telefon. See oli Janely. Sara olevat üles ärganud. Ja ta oli veidi endast väljas olnud ja minu järele küsinud. Kuid põhjust polnud ta kellelegi öelnud.

Otsustasin teda kohe vaatama minna. Janely lubas mulle autoga järele tulla ja mind sinna kohale viia.

Haiglas leidsingi Sara täiesti teadvusel. Janely jättis meid omaette ja läksin Sara kõrvale. Ta tundus mind nähes kergendust tundvat.

"Hei Sara, kuidas läheb?" tervitasin teda.

"Pea on natuke sassis. Muidu on kõik hästi." Sara naeratas.

"Siis on hästi." Olin õnnelik, et Sara kiiresti toibus. "Sa tahtsid mind näha?"

Sara noogutas. "Mäletad, mida Kairi ütles? Et oli kedagi metsas näinud? Mõtlesin, et ta võis tõtt rääkida."

"Sa nägid ka kedagi?" küsisin kohe.

"Ma läksin metsa, et korraks puhata. Siis nägin kedagi minu poole tulemas. Arvasin, et see on Markus, aga see oli hoopis üks blond tüdruk. Ma ei tea, kes. Ma pole teda varem näinud. Midagi tema olekus igatahes tekitas minus kõhedust ja ma tahtsin tagasi minna." rääkis Sara.

Ma ei teadnud mida öelda. Sara jätkas.

"Ta tuli mulle järele ja võttis minust kinni. Kui rabelema hakkasin, võttis ta mul kaelast. Ma ei tea, mida ta tegi, kuid äkitselt tundsin end nii halvasti et lausa soovisin surra. Mul hakkas pilt juba häguseks minema, kuid kuulsin kedagi teist lähenemas." Ta vaikis korraks ja vaatas mulle otsa. "See olid sina." ütles ta. "See on kõik, mida ma mäletan."

"Oled sa kindel? Võibolla sa lihtsalt jõid liiga palju." vastasin talle.

"Ma ei joonud üldse palju. Ma polnud õieti purjuski. Ma ei tea, kes see teine tüdruk oli või mida ta mulle tegi, kuid ma nägin sind. Mis seal juhtus?"

"Sara, ma leidsin su teadvusetult. Ma ei näinud sinu juures kedagi." Proovisin kõlada võimalikult veenvalt. Millegipärast oli mul tunne, et ei peaks talle tõtt rääkima. Loodan, et tegin õigesti.

Sara mõtles natuke aega. "Ma ei tea. Olin kindel, et nägin seal sind. Kuid sa ei arva ju, et ülejäänu osas valetan? Kui suur on võimalus, et kaks inimest, kellega midagi nii imelikku juhtub, räägivad nii sarnast juttu?"

"Ma tõesti ei tea." Mulle ei meeldinud talle valetada.

Vaikus.

Janely piilus ukse vahelt. "Kas räägite veel?" küsis ta.

"Võid sisse tulla." vastas Sara.

"Aga kaua sa siin veel oled?" küsisin Saralt.

"Ma ei tea veel. Arstid pole veel öelnud. Kuid loodetavasti mitte kaua."

Olime siis natuke aega veel seal.

"Ketlin, kell on juba palju ja ma peaksin minema hakkama. Kas tuled koos minuga?" küsis Janely millalgi. Olin temaga nõus ja ütlesime Sarale head-aega.

Janely sõidutas mind minu maja ette ja sõitis siis ära. Õues oli juba täitsa pime.

Läksin maja poole. Mulle tundus, et kuulsin midagi, kuid läheduses polnud ühtki inimest.

"Ketlin."

Seda häält kuuldes ehmusin ja pöördusin kohe ümber.