Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

Äratuskell helises. Kui oma asjadega valmis sain ja kööki läksin, istus ema laua taga ja jõi kohvi.

"Hei emps." ütlesin.

"Hommikust. Ja Ketlin, homme pean ma kauem tööl olema. Vanaema pidi millalgi homme päeval siit läbi tulema." mainis ema.

Vanaema? Mõtlesin, et mis juhtuks kui ta oma selgeltnägija võimetega on teada saanud, et ma deemotaydega siin nii palju tegemist olen teinud. Või peaksin talle ise rääkima?

Kooli jõudes tulid Eva ja Janely kohe minu juurde.

"Tšau Ketlin."

"Tšau." vastasin.

"On sinuga täna kõik korras?" küsis Eva.

"Mis mõttes?"

"Sa olid eile nii vaikne ja omaette. Kas juhtus midagi?"

Nad siis panid ikkagi tähele. "Ei midagi. Kõik on korras."

"No kui sa nii ütled." vastas Eva.

"Aga kuulsid et Sara sai eile õhtul koju. Homme tuleb vist kooli ka. Ei tea mis siin toimub, et inimesi niimoodi metsast leitakse." ütles Janely.

"Jah, täitsa kõhe hakkab." lisas Eva.

"Sara sai koju? Ta ei juhtunud ju teadma, mis temaga juhtus?" küsisin igaks juhuks üle.

"Kahjuks mitte." vastas Janely. Siis helises tunnikell ja läksime klassi. Mõtlesin, kas Saral oleks ohutum oma kodus või haiglas.

Päeva jooksul sain teada, et Adamit jälle koolis ei olnud. Kas Lucy on tagasi tulnud? Proovisin sellele mitte mõelda.

Peale söögivahetundi läksin bioloogia klassi poole. Kuna klassi uks oli alles lukus, jäin seal ootama. Väike koridor oli tühi. Äkitselt jättis minu süda löögi vahele, kui Adam minu ette sõna otseses mõttes ilmus.

"Lucy proovib end varjata. Kardan et ta suundus Sara poole."

Peale sellist ehmumist ei jõudnud ma nii kiiresti reageerida. "M-mida? Ta läheb Sara juurde?"

"Kardan küll. Võibolla ta ootas kuni Sara üksinda koju jääb. Sa autot juhtida oskad?"

"Oskan." Siis ulatas ta mulle midagi. Need olid auto võtmed.

"Minu auto on maja ees. Võta see ja sõida Sara juurde. Ütle talle ükskõik mida, et ta sinuga kaasa tuleks ja vii ta linna keskväljakule."

"Aga mul pole lube." vastasin.

"Lihtsalt tee seda. Mina lähen Lucyle järele." Seda öeldes kadus ta samamoodi nagu ilmus.

Jäin sinna paariks sekundiks seisma. Siis jooksin alla koolimaja ette. Nägin Adami autot seismas kohe maja ees ja suundusin selle poole. Käivitasin auto ja sõitsin minema. Lootsin kogu aeg, et politseile vahele ei jää. Pealegi, ma vist ületasin ka kiirust. Kuid õnneks jõudis autoga Sara juurde kiiresti. Sõitsin maja ette ja jooksin ukse juurde. Koputasin.

Varsti tuli Sara uksele. "Hei, Ketlin. Mida sa siin teed?"

"Sara, me peame kiiresti minema." Rääkisin kiirustades.

"Miks? Kuhu?"

"Mäletad seda, mida pidin sulle seletama? Seletan sulle kohe, kui sa minuga tuled. Aga sa pead kiirustama."

"No olgu. Aga miks sa nii paanitsed?" Ta pani tossud jalga.

"Tule parem eest." kuulsin enda selja tagant. Pöörasime mõlemad end Saraga kohe hääle poole. Sara kiljatas. See oli Lucy! Tardusin paigale nagu kivikuju.

Lucy hakkas meie poole tulema. Järgmisel hetkel ilmus välja Adam. Ta võttis Lucyst kinni ja tiris ta tagasi. "Minge nüüd!" hüüdis ta mulle.

Haarasin Sara käest ja tirisin ta endaga kaasa. Hakkasime jooksma auto poole. Autosse istudes nägin Lucyt end lahti rabelemas ja Adamit ebainimlikult endast tükk maad eemale lennutamas. "Issand jumal!" kuulsin end sosistamas ja proovisin ruttu autot käivitada. Autot ümber pöörates nägin veel, kuidas Adam uuesti Lucyle järele jõudis. Siis kihutasin sealt minema.

"Ketlin, mis siin toimub? See oli see sama tüdruk, keda ma nägin metsas." ütles Sara hingeldades.

"Ma räägin sulle kohe kõik ära, kui kohale jõuame." vastasin talle.

"Kuhu?"

"Keskväljakule." ütlesin.

"Miks sinna?" tahtis Sara teada.

"Adam ütles, et läheksime sinna."

"Ja sa usud teda?"

Vaikisin korraks. "Jah." vastasin siis.

"Adam on samasugune nagu see tüdruk, eks?" küsis Sara vaikselt peale väikest pausi.

"Jah."

Jõudsime keskväljakule. Parkisin kiiruga auto ja tulime välja. Praegusel kellaajal ei olnud siin palju inimesi. Paar vanemat inimest kõndis eemal.

Keskväljak oli väike ring, mille ümber olid pingid. Ringi keskel oli lipuvarras. kui ma üritasin aru saada, miks me siia pidime tulema, märkasin midagi. Väljast oli ring kaetud heledate kividega. Kuid keskelt oli see kaetud tumehallidega. Siis ma sain aru. Sugarra. Ütlesin Sarale et läheksime sinna.

"Nüüd räägid küll ära, mis toimub." käskis Sara.

"Olgu." ütlesin, ja jutustasin talle, kuidas ma deemotaydest teada sain ja mis juhtus peale seda, kui teda metsast otsima läksin.

"Vabandust, et sulle enne ei öelnud."

Õnneks ei olnud Sara minu peale vihane. "Vähemalt ütlesid sa nüüd. Mina arvasin et sellised asjad juhtuvad ainult telekas."

"No tore. Päris targad linnaisad ikka." kuulsin enda kõrvalt. Vaatasime Saraga sinnapoole. Meeter maad ringist eemal seisis Lucy. Sara tahtis minema joosta, kuid võtsin temast kinni.

"Ta ei saa siia tulla." ütlesin.

"Jäta nad rahule Lucy." Ka Adam ilmus välja.

Lucy pööritas silmi ja pöördus Adami poole. "Mis sul nende inimestega on? Sina peaksid ju väga hästi teadma, mida teha tuleb."

"Ja sina peaksid teadma, mis juhtub kui sa neile midagi teed." Adam rääkis väga tõsiselt.

Lucy naeris. "Tõesti, ma arvasin et sa teed nalja. Ma olen ju sinu õde. Ja mind välja andes oled ka ise läinud."

"Ma ei teinud nalja. Ja sa olid minu õde."

Mingi aeg kestis vaikus.

"Olgu." ütles Lucy siis. "Kuid üks sõna, ja sa oled kadunud." ütles Lucy meie poole pöördudes. Järgmisel hetkel oli ta läinud.

"Oled sa kindel et ta uuesti proovima ei hakka?" küsisin Adamilt, vaikust murdes.

"Ma tunnen teda juba üpris kaua. Olen päris kindel."

"Kas sa tõesti oled nõus end minu pärast üles andma?"

"On inimesi, kes meist teavad ja oskavad meid tappa. Sellepärast ei pea muretsema, et kogu maailm meist teada saab." vastas ta.

"Aga miks sa seda teed?"

"See on meie omavaheline asi. Kas viin teid nüüd ära?"

Vaatasin Sara poole. Ta oli nõus. Istusime autosse ja sõitsime tagasi Sara kodu poole. Pärast minu koju.