Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

Pidin veetma selles majas mitu päeva. Kuid ma kartsin iga järgmist päeva, sest teadsin et varsti peab Adam lahkuma. Üritasin oma emotsioone tagasi hoida ja uskuda, et see pole viimane kord kui teda näen. Käisin tihti seal järve ääres, kuna see aitas mul rahuneda.

Lucyga ma enam nii palju kokku ei puutunud. Ta oli tihti kuskile läinud. Kuid üha rohkem tundus ta mulle kui inimene, mitte müütiline tapja.

Adamiga proovisin veeta nii palju aega, kui võimalik. Tihti käisime jalutamas või rääkisime niisama. Näiteks rääkis Adam mulle, kuidas arvatakse olevat tekkinud esimene deemotay. Üks deemonite kummardaja oli pentagrammis deemonit välja kutsudes seestatud. Deemon ei saanud enam kehast lahkuda ja hakkas jõu saamiseks inimestelt puudutuste kaudu energiat võtma. Kindlalt ei teata, kas see on tõsi või mitte. Kuid kõikidest legendidest pidi see just kõige usutavam olema.

Kunagi pidavat olema olemas ka deemotayde sarnased tiigrid ja hundid, kuid nad kõik tapeti n.ö. inimdeemotayde poolt, sest tavainimestel oleks nende peal olnud kerge deemotaydest rohkem õppida.

Kõndisime parajasti Adamiga metsas, kui üks küsimus mulle pähe tuli. Kuna Adami lähedus pani mind välja ütlema praktiliselt kõike, mis mulle pähe tuli, küsisin ka selle ära.

"Kes sind üldse muutis?" küsisin.

"Esmeralda Dove." ütles Adam. "Tal oli minust kinnisidee ja tahtis minuga igavest elu."

Püüdsin temast mingeid emotsioone välja lugeda. "Ta oli su tüdruk?" küsisin otse välja.

"Ei." vastas ta. "Esmeralda lõi mulle kogu aeg külge. Ja kuigi ta oli väga ilus ning paljude poolt ihaldatud, ei olnud ta minu tüüp. Minu isa oli väga vihane, kui ütlesin talle et Esmeralda ei meeldi mulle." Ta tegi väikse pausi. "Ja kui ma seda Esmeraldale ütlesin, sai temagi vihaseks. Ta ütles et annab mulle igavese elu, et mul oleks aega teda armastama hakata. Alles siis kui ta mind ebainimliku jõuga kinni hoidis ja minult energiat võttis, sain aru kes ta on."

Mõtlesin selle üle. "Aga kuidas Lucy muutus?"

Adam ohkas. "Seda tegin mina." ütles ta.

Selle peale ma imestasin. "Tõesti?" küsisin.

Ta noogutas. "Kui olin juba umbes kuu aega deemotay olnud, meeldis mulle Esmeralda isegi vähem. Tegelikult vihkasin ka seda, mida ta minuga teinud oli. Elasin ikka oma kodus ja proovisin oma olemust teiste eest varjata. Kui Esmeralda teada sai et ma ikka temast huvitatud ei ole, tahtis ta kätte maksta. Ta tuli meie koju ja avaldas Lucyle ja meie isale, et oleme deemotayd. Seejärel võttis ta meie majast ühe mõõga ja lõi selle Lucyle kõhtu. Jõudsin viimasel hetkel. Valust hoolimata võtsin sugarrast vaia ja lõin selle läbi Esmeralda südame. Ja kui nägin et Lucy oli suremas, otsustasin teda muuta."

"Ja sinu isa nägi seda kõike pealt?" küsisin.

"Jah. Pidin ta kõigepealt ahjuroopi väänates seina külge kinni panema, et ta mind tappa ei üritaks." ütles ta muiates. Naeratasin Adamile.

Äkitselt kuulsin lähedalt mingit imelikku häält. Jäin seisma. "Mis see oli?" küsisin kohe.

Adam jäi minu kõrvale. "Metssiga." ütles ta. Vaatasin siis sinna, kuhu temagi. Kõigest paarkümmend meetrit eemal seisis üks hiiglaslik metssiga, kes meid jälgis. Tema taga tundusid olevad põrsad. Judin jooksis minust läbi. Adam aga paistis väga rahulik.

"Võibolla peaksime tagasi minema." sosistasin. Adam noogutas. Hakkasin end ümber pöörama, et ära minna. Kuid minu liigutuse peale hakkas siga jälle häälitsema ja äkitselt sööstis meie poole. Hüppasin ehmatusega tagasi. Adam ei teinud muud midagi, kui pani oma käe ette, kuhu metssiga jooksis nagu vastu puud. Siis ta korraks värises ja kukkus kokku. Metssiga oli surnud.

Adam astus sellest eemale ja vaatas minu poole. Seisin seal liikumatult ning tummalt.

"Kõik korras?" küsis ta.

Noogutasin. "Jah, muidugi." See oli lihtsalt esimene kord, kui nägin teda või üldse deemotayd kedagi tapmas. Olgu see siis loom või mitte.

"Lähme tagasi?"

Noogutasin ja pöördusin ümber. "Kas see jääb lihtsalt siia." Osutasin sea poole.

"Ma viin selle pärast minema." vastas ta ja hakkas minema.

Õhtul elutoas teleka ees istudes nägin Lucyt koridoris, elutoa uksest möödumas. Ta kutsus Adamit. Sain aru, et midagi on teoksil. Läksin ukse vahele, kuid just siis kui jõudsin vaadata, nad kadusid. Läksin tagasi ja ootasin tükk aega, kuid nad ei tulnud tagasi.

Läksin vahepeal oma tuppa. Lülitasin telefoni tööle, et vaadata kas mul sõnumeid on. Tervelt kakskümmend kaheksa sõnumit oli. Aeglaselt lugesin kõik läbi. Pisarad tahtsid silma tulla, kuid hoidsin neid tagasi.

Peamiselt olid sõnumid emalt ja vanaemalt. Et nad armastavad mind ja on minu pärast väga mures. Et ma ikka tagasi helistaksin ja koju tuleksin.

Tundsin äkitselt tugevat koduigatsust. Kuid samas kartsin, et mis juhtub kui ma sinna lähen. Oleksin kangesti tahtnud neile helistada ja teatada, et kõik on korras. Kuid ma ei saanud. Panin telefoni ära.

Trepist alla minnes kuulsin Adami häält.

"Sam, ma pean sinuga rääkima." ütles ta.

Kiirendasin sammu, et alla jõuda.

"Tule." ütles Sam oma töötoast.

Jõudsin alla ja nägin Adamit. Ta vaatas mulle korraks otsa ja läks siis sisse. Uks pandi kinni. Praegu soovisin, et ka minul oleks teravam kuulmine.

Elutuppa minnes märkasin kapil midagi tuttavat. Läksin lähemale ja võtsin selle kätte. See oli minu kee. Väike süda, mille keskel tükk sugarrat.

Seisin seal ja vaatasin seda. Sain aru, et Adam peab nüüd lahkuma. Ja kuna nad mind praegu vältisid, panin jope selga, tossud jalga ja läksin välja. Jalutasin vaikselt järveni. Päike oli just loojumas, mis tegi vaatepildi väga ilusaks. Mina aga vaevu hoidsin pisaraid tagasi.

Kui Päike veel vaevu paistis, kuulsin kedagi endale lähenemas.

"Ketlin, kõik korras?" küsis Adam.

"Te peate nüüd minema." See ei kõlanud eriti küsimusena.

Ta tuli minu kõrvale. "Tapjad lõpetasid jälitamise ja lahkusid linnast. Praegu oled sina ainuke, keda otsitakse."

Tahtsin midagi vastu öelda, kuid ei teadnud, mida. "Millal te lähete?" küsisin lõpuks.

"Kohe." vastas ta.

Mul hakkas peas justkui midagi kohisema. See oli varem, kui olin lootnud.

"Nelja päeva pärast lähed sina koju. Näitad neile, et sinuga on kõik korras." lisas ta vaikselt.

Vaatasin Adamile otsa. Tundsin, et pisarad hakkasid voolama.

Ta astus mulle lähemale ja pühkis õrnalt minu pisarad. Siis ta suudles mind. See oli imeline tunne, ja hetkeks unustasin ma kõik.

Seejärel vaatas ta mulle uuesti otsa. "Hüvasti." sosistas ta ja astus eemale. Kui ta kadus, jõudis ka päike lõpuks silmapiiri taha.