Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

6. peatükk - ülekirjutamisel

Mu käsi libises kohemaid käekotti. Napilt suutsin väikese kilekotikese välja otsida, lahti rebida ja selle sisu tüdruku poole heita, enne kui tema minuni oleks jõudnud. See langes talle täpselt peale, ent hetkeks paistis, et sel pole mõju. Kuid siis hüppas ta karjatusega tahapoole. Mitte aga enne, kui jõudis käega minu suunas vehkida ja küüntega mu kaela riivata. Kuulsin vaikset naksu ning tundsin õrna kipitavat valu seal, kus mu nahk sai marrastada.

Järgmisena kobasin paanikas oma kotis oga järele. Taganesin, kui nägin silmanurgast teda taas minu poole tuikavat, selgelt pahane mu vasturünnaku pärast. Tundsin jahedat kivi oma sõrmede all, mu käsi klammerdus selle ümber. Siis aga läksid asjad segaseks; mu ümber oli liikumine, nii kiire, et mul oli raskusi selle hoomamisega. Hirmul oma ja Sara elu pärast, tõstsin terava vaia, et end kaitsta. Äsasin sellega... ja tabasin midagi. Liikumine peatus.

Kui pilgu tõstsin, jooksis minust läbi tugev värin. Täpselt minu ees, vaevu paari sammu kaugusel seisis Adam, toetudes vastu puud, nagu hoiaks vaid see teda püsti. Ehmatusega libises mu pilk tema verisele õlale.

Verd oli ka vaia teravikul mu käes. Taipasin, et hoian seda ikka veel löögivalmilt üleval.

Olin šokis ja tundsin, kuidas mul seest keerab. Mu käsi värises. Raske oli tõmmata pilk Adami veriselt õlalt. Lõhkise pluusi all oli näha liikumist ning ma taipasin õudusega, et ta paranes ebareaalsel kiirusel. Polnud enam kahtlustki, et ta ei olnud tavaline inimene. Meenutasin vanaema sõnu. Sihtida südant, oli ta öelnud. Kuid ma lihtsalt seisin seal, suutmata seda teha. Suutmata midagi teha.

-- p a r a n d a m i s e l --

Kuulsin naksu. Minu kee kukkus kaelast. See oli ainus, mis mind kaitses ja oga ma millegipärast kasutada ei suutnud. Mul hakkas isegi rohkem paha. Minu käsi vajus alla ja komberdasin veidi taha ning kukkusin põlvili. Miks ma seda teha ei suutnud? Kas peaksin appi karjuma? Vanaema ütles, et see kivim teeb deemotayd päris kahjutuks. Kas ma jõuaksin Saraga põgeneda?

Nägin siis Adamit liigutamas. Tema õlg oli paranenud.

"Adam! Sa pead ta tapma. Ta oleks sind peaaegu sellega pussitanud. Ja tänu sinule võibolla ka mind." karjus tüdruk. Panin alles nüüd tähele, et ta oli kinni seotud, mis takistas tal põgenemist. Ka kivipuru oli alles tema peal.

"Hea meelega lööksin selle ise läbi sinu südame." Adam ütles seda väga tõsiselt ja kontrollitud häälega. Siis vaatas ta korraks minu ja Sara poole. Mina lihtsalt põlvitasin seal, veidi värisedes, ja ootasin mida ta edasi teeb.

"Ketlin?"

Vaatasin talle otsa.

Ta vaatas uuesti Sara poole. "Sara tuleb haiglasse viia. Jaksad teda kanda?" küsis ta väga rahulikult, justkui aitaks sõpra.

Tema küsimus ajas mind algul segadusse. Siis komberdasin Sara juurde. Oga oli mul siiamaani käes. Pühkisin selle kiirelt vastu muru ja toppisin kotti. Siis, lootuses minema saada, proovisin Sara sülle võtta. Õnneks oli ta kerge ning tahtmine põgeneda andis mulle veidi jõudu.

Minu suunataju oli üpris kadunud, kuid proovisin minna tagasi tuldud teed. Üsna kohe aga jõudsin kuhugi, kust läbi polnud ma tulnud. Minu ees oli sama metsarada, mida mööda me autoga tulime. Kõik oli tühi ja vaikne, välja arvatud üks tumesinine auto, mis oli pargitud raja äärde. Tundsin auto kohe ära, see kuulus Adamile.

Proovisin aru saada, kas kuskil on näha raja lõppu ja teisi inimesi, kuid midagi polnud näha. Olin ka väsinud ning kükitasin maha, toetades Sarat. Kuulsin kedagi enda taga metsas ning võpatasin.

"Viin Sara haiglasse, arvan et peaksid kaasa tulema." ütles Adam. Ta tuli minu poole, jäädes minust veidi eemal käed vaheliti, seisma.

Proovisin ruttu püsti saada. Peale lühikest vaikust, ütlesin peaaegu sosinal: "Kuidas ma sind usaldada saan?"