Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

"Juhtusin lihtsalt pealt kuulama." ütles Lucy. "Aga kuule, tead kus Adam on? Tervelt viie kilomeetri raadiuses ei leidnud temast jälge." küsis ta siis end seina najalt lahti lükates ja laua poole tulles. "Ja see vanamees pole ka nõus minuga rääkima."

Kortsutasin kulmu. "Sa käisid nii palju läbi, et teda leida?"

Selle peale ta turtsatas. "Nii väga ma ka teda näha ei taha. Lihtsalt mõtlesin, miks ta niimoodi üksinda ära kadus."

Olgu, ma ei saanud ikka aru. "Ma ei tea, kus ta on. Läks jälgi segama." ütlesin.

Minu kõrval olles jäi Lucy korraks mind vaatama. "Hea et sa selle kee ära kaotasid. See tõsiselt häiris mind."

Alles nüüd tuli mulle meelde, et Lucy oli just hiljuti tahtnud mind tappa. Ja paar päeva tagasi üritas tappa Sarat.

Minu ilme peale hakkas Lucy naerma. "Okei, hiljem näeme. Ma ei suuda siin majas nii kaua passida." ütles ta ja hakkas minust mööda minema. Poole sammu pealt ta haihtus.

"Sul pole vaja Lucyt karta." kuulsin Sami häält kõrvaltoast.

Mõtlesin korraks selle üle. "Kuidas sa Lucyt tunned?"

"Ma tean Adamit ja Lucyt juba ammu. Lucy näeb välja päris metsik ja nii, kuid tegelikult on tal süda alles. Ja kui sa Adamile midagi tähendad, ei tee ta sulle midagi." vastas Sam.

Vaikisin mõneks ajaks. "Kui Adam tuleb jälgede segamiselt tagasi, kas nad siis lahkuvad Eestist?" küsisin siis.

Sam tuli ukseavasse ja vaatas mulle otsa. "Isegi kui ta lahkub, tuleb ta tagasi." ütles ta.

"Oota, sa mõtled minu juurde?" küsisin kulmu kortsutades. Sam noogutas.

"Adam ütles, et tema teooria sellest... loomade-energia-takistab-lähedase-ründamist asjast ei pruugi töötada."

Sam naeris selle peale. "See töötab, usu mind." Ta pöördus ümber, et minema minna. Siis jäi seisma ja ütles üle õla: "Sa ei pea päev läbi siin sees passima. Tagauksest võid välja minna ja metsaääres jalutada või järve äärde minna." Siis ta läks.

ADAM

Veidi enne Venemaad jätsin auto ühel teeristil tee äärde. Autost väljudes võtsin kätte ühe Ketlini pluusi, mille tema teadmata tema majast tõin. Lihtsalt igaks juhuks, kui tapjad peaksid kasutama jälituskoeri.

Veidi maad metsa poole minnes helises minu mobla. Tean vist juba, kes helistajaks on. Võtsin telefoni välja. Ees oli tundmatu number. Võtsin vastu.

Helistaja suhtes oli mul õigus.

"Jah?"

"Adam Langdon?" küsis ühe naise hääl.

"Kes küsib?"

"Üks pere tahab siin oma tütart tagasi. Me teame, et see olid sina, kes ta ära viis."

"Ketlin tuleb tervena koju tagasi. Seda ma luban."

Helistaja tundus segaduses olevat. "Tervelt?"

"Jah, täiesti tervelt, inimesena ja lisaks vastu tema enda tahtmist." vastasin. Teadsin, et kõne mõte oli minu asukoha jälitamine.

"Ma ei tea, mis teil plaanis on, kuid tüdruk peab tulema koju. Soovitan tuua ta tagasi kohe, ja teid ei kohelda nii halvasti."

"Tänan, kuid eelistan teha seda enda moodi." vastasin ning lõpetasin kõne. Hetk hiljem tuvastasin mööda teed lähenemas kolm autot, mis metsa ääres seisma jäid. Nad olid minu asukoha avastanud päris kiiresti ja saatnud lähimad tapjad mind otsima. Teleporteerusin umbes kilomeeter eemale ja läksin edasi.

KETLIN

Nagu Sam soovitas, läksingi peale hommikusööki välja jalutama. Päike paistis soojalt ja ilm oli kena. Puudel olid noored rohelised lehed, mis tekitasid hea kevadise tunde. Jalutasin aeglaselt mööda väikest rada, kuni jõudsingi järveni. Päike peegeldus selle siledalt pinnalt vastu. Nautisin seda ilusat vaadet.

Veidi aja pärast märkasin Lucyt enda poole tulemas. "Ma kuulsin mida see hull vanamees sulle rääkis." ütles ta.

"Ja siis?" küsisin.

Lucy kehitas õlgu. "Ma lihtsalt ei saa aru, kust ta seda kõike võtab."

"Sa siis ütled, et ta valetab?"

Algul Lucy vaikis. Mõtles vist millegi üle. "Ei." vastas ta siis. "Selles asi ongi. Vahel on tunne, et ta teab teistest isegi rohkem, kui teised ise endast teavad." Lucy ütles seda nii, nagu ma pole teda veel rääkimas kuulnud. Kuidagi... leebelt või sõbralikult või nii.

"Sa arvad, et Adam tuleks siis tagasi?" küsisin vaikselt.

Lucy naeratas. "Sa oled temasse tõsiselt armunud, jah?"

Vaatasin uuesti järve poole.

"Ma ei tea." ütles Lucy. "Kuid arvan küll, et tuleb. Isegi, kui ta seda ise endale veel ei luba."

Natukese aja pärast naeratasin. "Nii et sul ongi süda." ütlesin Lucy poole pöördudes.

Lucy krimpsutas nina. "Vahel ma täitsa kahetsen seda. Nad Adamiga sundisid mind siin olles loomade energiast elama."

See kuidas ta seda ütles, ajas mind naerma.

"Eks ma teen talle ükskord tagasi." lisas ta siis.

Võibolla Lucy polnudki nii halb, kui ma algul arvasin. Kuigi jah, ei saanud eirata fakti, et ta tappis inimesi.

Järgmine päev oli ka enam-vähem samasugune. Välja arvatud see, et ilm oli pilvine ja tuuline ning vahel ka sadas. Otsustasin siis päeva toas veeta.

Õhtu poole ütles Sam, et politsei leidis tema auto. Adami kohta ma ikka ei teadnud. Lucy jälje olid tapjad igatahes täiesti kaotanud.

Hiljem, kui väljas oli täitsa pime, istusin köögis ja kuulasin raadiot. Lihtsalt niisama. Kuulsin kedagi kööki sisenemas.

"Hei Ketlin." kuulsin tuttavat häält.

Pöörasin end kohe ümber ja kargasin Adamile kaela.

"Nii väga ootasid mind?"

Kallistasin teda tugevalt. "Ma ei teadnud ju, kauaks ma pean siia jääma. Ja mis sinust saab."

"Nad kaotasid minu jälje. Nüüd peame mingi aeg ootama, et nad arvaksid et me ei lähe enam koju tagasi." ütles ta.

"Ja siis pean ikka koju minema ja teie lahkute Eestist?" küsisin vaikselt.

Adam ohkas. "Peame minema võimalikult kaugele, et meid ei leitaks. Ja enne koju minemist pead vähemalt neli päeva minust eemal olema, et nad uuesti jälitama ei saaks hakata."

"Olgu siis." vastasin vaikselt peale pausi.