Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

Läbi metsa jõudes nägin tee ääres midagi läikivat. See oli süsimust ferrari. Ma lausa ahhetasin, kui Lucy mind selleni juhatas. Ta jõudis ette ning tegi minu poolse ukse lahti. Siis ta haihtus ning ilmus uuesti juba autos, rooli taga. Ruttasin hingeldades ukseni ning istusin sisse. Kohe pani Lucy auto tööle ning kihutas juba mööda teed edasi.

"Ma oleks saanud selle kee ju ära võtta. Me oleks kiiremini jõudnud." laususin vaikust murdes.

Lucy vaatas korraks silmanurgast minu poole. "Ütleme lihtsalt, et Adam poleks just eriti rahul, kui su teadvusetult või surnuna tagasi tooksin."

Jäin alle arusaamatult otsa vaatama. "Ma arvasin, et sa saad seda kontrollida."

"Tavaliselt saangi. Kuid ma kardan, et olen sind juba veidi liiga palju näinud. Ning arvestades et ma pole juba mõnda aega energiat saanud... See on lihtsalt igaks juhuks."

Vaikisin siis mõnda aega. "Aga kuhu me läheme?" küsisin varsti.

Just siis keeras Lucy auto ühe ehitise ette. See oli vist mingi restoran.

"Kõigepealt pead sa midagi sööma. Või kukud kokku ilma minu abita."

Kuna olin nüüd sealt vanglast pääsenud, tuli mul söögiisu tagasi. Lucy ütles, et võin tellida mida iganes tahan ja tema maksab ära. Mind eriti ei huvitanud, mida võtta. Tellisin mingi prae ja õunamahla.

Kui restoranist väljusime, nägin väikese parkla teises otsas üht tuttavat autot. Ning selle juures oli kaks meest, kes - nagu ma ehmatusega avastasin - olid ühed neist "vangivalvuritest". Mind nähes olid nad veidi üllatunud, kuid hakkasid siis minu poole tulema.

Lucy minu kõrval vaid naeratas neile ja lehvitas sõrmeotstega. Rahulikult kõndis ta edasi, mina ebakindlalt tema järel.

Lucyt nähes tõmbusid mehed pingule ja vaatasid ringi. Nüüd ma sain aru. Nad ei saanud mind kinni võtta, kuna Lucy astuks neile vastu. Ning nad ei saa Lucyle midagi teha, sest siin on liiga palju inimesi. Abitult vaatasid nad pealt, kuidas autosse istusime ning välja keerasime.

Kuid nähes, millisesse autosse me istusime, olid nad isegi rohkem ehmunud. Ka nemad kiirustasid autosse ning tulid meie järel. Peateele jõudes surus Lucy aga jala pedaalile ning kummide vilinal eemaldusime neist kiirelt. Veidi maad nägin neid meid jälitamas, kuid üsna pea jäid nad juba nii kaugele, et kadusid meie vaateväljast.

Mingi aeg meenus mulle midagi. "Aga nad nägid meie numbrimärki." ütlesin Lucyle.

Lucy oli ikka rahulik ja raputas õrnalt pead. "Sain selle numbri ühe teise samasuguse auto küljest." ütles ta naeratades.

Rahunesin jälle veidi maha. Kuid mõni asi siiski häiris mind.

"Ega ma enam tagasi ei pea minema?" küsisin vaikselt.

Lucy ei vastanud kohe. "Mina ei läheks. Kuid sellest pead Adamiga ise rääkima."

See vastus ei rahuldanud mind täielikult. Kuid sel oli ka hea külg. Tema lause viitas ju sellele, et näen Adamit jälle. Teadsin seda tegelikult juba siis, kui Lucy jälle välja ilmus. Aga Adami nime kuulmine tegi mind palju rõõmsamaks. Tahaksin teda kasvõi korragi veel näha. Isegi kui tingimuseks oleks, et peale seda igaveseks nägemise kaotan.

Mul polnud aimugi, kuhu Lucy mind viib. Auto aknast nägin vaid metsa. Meie ees oli pikk ja tühi asfalttee. Aegamisi läks hämaramaks ja lõpuks oli täiesti pime. Hakkasin jääma uniseks ning aeg-ajalt avasin silmad, leides end ikka hämaras autos, Lucy minu kõrval. Varsti aga ei suutnud ma enam kaua üleval olla ja jäin magama.