Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

Ma tõesti loodan,et nüüd on see Lucy jama lõppenud. Ja et Saraga ei juhtu midagi.

Peale koduste tööde tegemist leidsin oma kotist kolm väikest kotikest sugarra puruga. Millegipärast ei olnud ma enam kindel, et mul neid rohkem vaja läheb. Siiski jätsin need sinna.

Järgmisel päeval koolis, teisel vahetunnil seisin koolimaja kõrval päikese käes. Öösel sadanud vihm oli teinud õhu väga värskeks.

Adam tuli minu juurde. See oli vist esimene kord, kui ma teda nähes ei ehmunud.

"Kõik korras?" küsis ta.

Noogutasin.

"Vabandust, et sulle selliseid jamasid olen toonud."

"Aga see polnud ju sinu süü."

Sellele ta ei vastanud.

"Aga Adam, ma mõtlesin et, kui sa oled 298 aastane, siis miks sa üldse koolis käid?" Olin sellele juba ammu mõelnud.

"Et mitte silma paista. Kui sinu haridus on pärit kaheksateistmendast sajandist, pole sisse sulandumine just väga kerge." vastas ta.

"Oled siis palju ringi liikunud?"

"Päris palju. Läbi aegade olen omandanud elupaiku üle maailma. Veel pool aastat tagasi elasin Itaalias."

"Itaalias? Oskad sa seda keelt ka üldse."

Ta muigas. "Neid keeli on olnud ka aega õppida."

Mõtlesin korraks. "Kust sa üldse pärit oled?"

"Londonist."

"Tõesti? Oli seal kolmsada aastat tagasi siis hea elu." küsisin niisama.

"Ei saa öelda, et väga hea. Vähemalt minul. Meie isale kuulus suur mõis ja oli seltskonnas väga tuntud. Kuid ta oli ahne ega hoolinud teistest. Ja meie ema suri, kui olin kahe aastane. Isa ootas minust alati enamat, kui ma olin." Oli väga raske aru saada, kas Adam varjas rääkides mingeid emotsioone.

"Kas sa igatsed oma isa? Ma mõtlen, kui sa ise ei vanane, peab sugulaste kaotamine raske olema."

"Ei, ma ei igatse teda. Ja ta ei saanudki vanaks. Lucy tappis ta paar kuud peale deemotayks saamist."

"Oh." Vaikisin korraks. "Kas Lucy oli inimesena ka selline?"

"Lucy oli tegelikult väga hea õde. Tema peale sai alati loota. Ta oli ka ainus inimene meie suguvõsas, kellega ma tahtsin koos olla. Kuid deemotayks saamine muudab iseloomu. Ja pealegi, ega ma aastaid tagasi temast palju erinev olnudki." Selle viimase lause juures panin vist küll väikest meeleolu muutust tähele.

"Kuid see oli ju väga ammu?" küsisin vaikselt peale lühikest pausi.

"Ma pole enam 182 aastat inimestele viga teinud." vastas ta.

Arvutasin kiiresti peas ära. Järelikult oli ta 116 aastat elanud nagu Lucy praegu. Ma tõesti ei suutnud teda nii endale ette kujutada.

"Aga... kuidas üldse deemotayks saadakse?" küsisin järgmisena.

Adam vaatas mulle korraks silma. "Sa oled väga uudishinulik."

Kehitasin õlgu.

"Kõigepealt peab teine deemotay võtma inimeselt nii palju energiat, et peaaegu surnud oled. Ja siis, enne kui kaotad teadvuse või päriselt suredki, peab ta protsessi ümber keerama ja energia endalt inimesele andma. Kui annad liiga palju, inimene sureb. Ning oled võibolla kuulnud, mis tunne see on kui sinult energiat võetakse?"

Noogutasin. "Sara ütles, et ta oleks lausa soovinud seal surra."

"Jah. Ja kui sulle hoopis antakse energiat, on see tunne kordi hullem."

Noogutasin uuesti. "Olgu."

"Veel küsimusi?"

Mõtlesin. "Võibolla teine kord. Me peaks tagasi sisse minema."

"Võibolla tahad ise ees minna?"

Jäin talle segaduses otsa vaatama.

"Ma ei usu, et sinu sõbrannadele jääks märkamata kui me koos läheme." seletas ta.

"Aa... Olgu. Ma lähen siis."

Ümber nurga keerates nägingi oma klassi tüdrukuid koolimaja ukse kõrval. Ei tea, kuidas nad reageerinud oleksid? Minu meelest polnud nad siiamaani Adami mõttest lahti lasknud.

Koju jõudes oli meie majas vaikne. Ema oli ju tööl. Siis tuli mulle meelde, et vanaema pidi millalgi läbi tulema. Ei tea, kas ta tahab jälle minuga rääkida?

Ootasin kodus kaks tundi. Ilm läks vahepeal pilviseks ja tuuliseks. Siis koputati uksele ja enne kui ukseni jõudsin, astus vanaema sisse.

"Hei!" hüüdsin talle. "Ema ütles, et tuled."

"Pidin vanale sõbrale külla minema. Mõtlesin, et tulen läbi." ütles ta ja võttis mantli seljast. Siis läks ta elutuppa ja istus diivanile. Läksin tema juurde.

Natuke aega vaatas ta mind. "Mis sinu keega juhtus?" küsis ta siis.

"Sa mõtled ketti? See läks katki ja ma vahetasin selle ära."

"Olgu siis. See pidi ikka midagi väga tugevat olema, et seda ketti lõhkuda." ütles ta nagu muuseas. "Aga sa võisid juba aimata, miks ma tulin."

Kehitasin õlgu. "Eks vist." Ja istusin tugitooli tema vastas.

"Ma leidsin inimesi, kes on nõus ja oskavad deemotaysid kõrvaldada. Ja nad on juba viimased kolm päeva siin linnas olnud."

"T-tõesti? On nad midagi ka leidnud?"

"Spetsiaalsete vahenditega on nad tuvastanud kaks." vastas vanaema.

"On nad neid näinud?"

"Ei, veel mitte. Kuid nad oskavad oma tööd."

Proovisin naeratada. "See on ju hea siis."

"Ketlin, kas kõik on korras?"

"Jah. Muidugi." vastasin.

"Ma kuulsin, et sinu sõbranna sattus samuti haiglasse. Samade tunnustega. Kas temaga sai kõik korda?"

"Ta sai üleeile koju. Ja täna oli ta juba koolis."

"Siis on kõik hästi. Ja ära muretse, nädala jooksul on see kõik läbi." ütles vanaema.

Kui jäin jälle üksi, läksin oma tuppa ja istusin voodile, võttes kätega põlvede ümbert kinni. Kas Adam teadis, et neid aetakse taga? Peaksin talle esimesel võimalusel sellest rääkima. Ma ei saanud ju lasta neil ta tappa. Adam pole milleski süüdi. Kuid ma tundsin end kuidagi teistmoodi. Siis hakkasin mõtlema, kas see oli ikka ainus põhjus, miks ma Adami surma ei tahtnud.