Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

Mitte ainult see maja, vaid ka ümbrus oli siin kena. Probleemiks tuli keeleoskamatus, aga Adam aitas mind. Inglise keelega Leedus nii väga toime ei tulegi. See küll natuke aitab, kuid üksi jääksin küll jänni.

Oleme siin olnud juba tervelt üks kuu. Ma pole Adamiga minu tulevikust, ehk minu muutumisest rohkem rääkinud. Küll aga kuulsin neid ühel korral sellest Lucyga rääkimas. Kuid see oli väga korraks, arvatavasti said nad aru, et pealt kuulan. Kuid niipalju kui aru sain, oli Lucyl õigus. Aga see ei paistnud olevat ainus põhjus. Teine olevat midagi raske enesekontrolliga.

Siin veedetud ajal sain rohkem aimu ka Adami ja Lucy omavahelistest suhetest. Lucy oli pigem domineeriv ja kiuslik, kuid mulle tundub, et ta siiski tahab Adamile vaid head. Adam aga on Lucy suhtes tähelepanelik. Vahel aga tundub, et täitsa ükskõikne. Mina aga arvan, et ta otsib Lucylt külgi, mis meenutavad aega kui nad veel inimesed olid. Kokkuvõttes Adam siiski hoolib oma õest.

Sel päeval oli kaunis ja soe ilm. Istusin tagaaias puust lamamistoolis, Adami kaisus. Tundsin tema hingamist oma kaelal. Paaril varasemal korral olen tähele pannud, et ta ei hingagi. See tundus mulle iga korraga üha kummalisem, kuni ma ükskord lihtsalt pidin küsima selle kohta. Tuli välja, et deemotayd tegelikult ei peagi hingama. Adam oli selle endal lihtsalt välja harjutanud, et inimeste juuresolekul midagi ebatavalist ei märgataks. Mingil kummalisel viisil tundvat ta lõhnasid ka ilma hingamiseta.

Peale seda palusin tal minuga olles ikka hingata, sest vahest tundus mulle, nagu oleksin koos sooja laibaga.

Koduigatsust mul viimasel ajal enam nii palju pole olnud. Küll aga igatsesin Sarat ja oma teisi sõbrannasid. Ma ei mäletagi õigesti, millal neid viimati nägin. Mis nad üldse minu kadumisest arvavad? Mida minust koolis räägitakse? Kui ma alguses kadusin, siis politseile minust ei teatatud. Kuid ema pidi ju õpetajatele midagi ütlema. Ning Sara teadis ju deemotaydest. Kas ta oskab midagi aimata? Mõtlesin, et võiks neile helistada millalgi. Kuid siis pean kõigepealt teada saama, palju nad ise teavad. Ning seejärel pean mingi vale välja mõtlema.

"Millest mõtled?" küsis Adam vaikust murdes.

"Ah, niisama." Pöörasin veidi oma pead ja vaatasin tema halle silmi, mis naeratades vastu vaatasid. Ta suudles mind õrnalt.

"Millised sinu niisama mõtted siis on?"

Naeratain talle. "Kõike ma välja ei ütle." Vaikisime hetkeks. "Kas ma saaksin vahest ka telefoni kasutada, või arvad et see on ohtlik?" küsisin siis.

"Arvan, et kõigepealt peaks sulle uue telefoni ja numbri saama." vastas ta.

"Korraldaksid ära?" küsisin. Ma ise neid telefoni asju eriti ei tea ega oska.

Adam noogutas. "Muidugi."

Mul oli seal väga mõnus Adamiga kahekesi. Sellepärast ma ei tea ka, kaua me seal olime. Jäin vahepeal vist isegi magama.

Ühel hetkel Adam äratas mu. "Sinu telefon heliseb." lausus ta.

Teritasin kõrvu kuid ei kuulnud midagi.

"Toon selle ära." ütles ta siis ning tõstis mind vaikselt isuma. Seejärel ta haihtus. Hetke pärast ilmus ta uuesti minu ette, minu telefon tema käes helisemas. "See on sinu vanaema." sõnas ta.

Võtsin telefoni oma kätte ja vajutasin rohelist.

"Ketlin, sa pead mulle kohe ütlema, kus sa oled." ütles vanaema kiiruga.

Kortsutasin kulmu. "Miks? Ma arvasin..."

"Ma tean, kuid arvan, et sinu tädi on teie asukoha teada saanud."