Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN 

Lucy pärast rääkis mulle, et kui ta oli otsustanud mind otsima tulla, oli minu vanaema temale helistanud. Kuidagi oli vanaema jälle ette näinud, et Lucy tuleb. Samuti oli ta näinud, et Lucy ei tule halbade kavatsustega ning sellepärast otsustas teda usaldada.  

Vanaema oli talle rääkinud, kuidas ta seda kõike enam välja ei kannata ning et kui mina olin öelnud, et Lucy mulle halba ei tee, on see parem, kui et mind niimoodi piinata. Ta ütles Lucyle meie täpse asukoha, kuna selle wollemia tõttu pidi deemotaydel olema seda kohta raske leida. Vanaema kavandas ette minu põgenemise ja teatud ajal pidi Lucy mind ootama, et mind siis võimalikult kaugele toimetada. Kee pidin jätma kaela, sest see oli vanaema soov. Kee kättesaamisega oli nii, et kui ma magasin, proovis Lucy selle keti võimalikult kiiresti katki teha. Siiski oli ta veidi haiget saanud. Kui keed enam ei olnud, sai Adam mind autost hotelli kanda.

Selles hotellis olin vaid kaks päeva. Siis otsustas Adam viia mind ühte tema paljudest elumajadest, mis asus Leedus. Vähemalt esialgu sinna. 

Kui alla auto juurde läksime, nägin, et seda oli jälle vahetatud. Jällegi mingit sorti sportauto, värvuselt hõbedane. 

"Igaks juhuks oli uut vaja." seletas Adam. 

Siis hakkas pihta pikk sõit Leetu. Lucy juhtis, meie olime Adamiga taga. Nautisin temaga olemist. Sain aru, et Lucyle oleks olnud rohkem meelt mööda transporteeruda, kuna autod on deemotayde jaoks liiga aeglased. Aga kuna transporteerumine on minu jaoks kurnav ja pikema vahemaa tagant isegi ohtlik, pidime kasutama autot. Adam oleks samuti saanud juhtida, kuid ma tahtsin olla tema kaisus, toetada oma pea vastu tema rinda ja nautida tema lähedust. 

Olin nüüd õnnelik. Lootsin, et Adam enam kunagi minu juurest ei lahku. Kuid mul oli meelel üks mure, millest ma siiani veel juttu polnud teinud. Aga ma olen kindel, et ka Adam on sellele mõelnud. Nimelt oli tema ju surematu. Mina aga tavaline inimene, kes iga sekundiga vanemaks jääb. Kui ta tahab jääda minuga, peab ta mind muutma. Ja mul pole aimugi, kas see on talle vastumeelne, või oleks ta kohe nõus. Igal juhul pean selle teema millalgi üles võtma.

Paar korda tegime minu tõttu peatusi. Vahepeal pidi ka autot tankima. Ühel sellisel korral, kui Lucy autot tankis, läksime Adamiga ühte lähedalolevasse kohvikusse. Olime alles Lätis, kuid väga lähedal Leedu piirile. Avastasin, et Adam räägib täiesti puhtalt ka Läti keelt. 

Mind siiski painas mõte, et kas me jääme nüüdsest kokku või mitte. Kohvikust tagasi tulles jäin seisma. 

"Adam, kas ma pean kunagi veel koju minema?" küsisin. 

Ta jäi mulle leebelt otsa vaatama. "Ma ei sunni sind enam millekski." sõnas ta. 

"Sel juhul tahaks ma sinuga jääda." 

Adam pani käed mulle ümber ja suudles mind korraks. "Seda tahaks minagi." 

"Igavesti." lisasin. Ta ei vastanud. "Kuid ma pole surematu." ütlesin lõpuks. 

Ta ei öelnud ikka veel midagi. Vaatasin tema hallidesse silmadesse, need vaatasid mind. Kuid oli võimatu välja lugeda, mida ta mõtles. 

"Me peaks nüüd edasi sõitma." kostis ta lõpuks. 

Jäin küsivalt teda vaatama. "Adam?" 

"Lähme." ütles ta ja hakkas auto poole minema. Läksin siis talle järele. Tahtsin temalt selle kohta küsida, kuid ei osanud. Kas ta tõesti ei tahtnud mind muuta? 

Istusime autosse. Lucy vaatas mind korraks ja tema pilgust sain aru, et ta oli meie juttu pealt kuulanud.  

Sõitsime vaikuses. Adam hoidis minult ümbert kinni. Kuna olin tema kaisus, ei näinud ma tema nägu, kuid tunnetasin et ta ei ole päris rahulik. Praegu ei öelnud ma midagi, aga tahtsin seda teemat uuesti üles võtta, kui kahekesi jääme.

Kui olime Leedu piiri ületanud, läks veel kaua aega, enne kui kohale jõudsime. Maja oli ühe korrusega, kuid siiski üpris suur. See oli hallikast kivist ja väga ilus. Asus jällegi metsa lähedal. 

Lucy sõitis hoovi. Astusime autost välja ja läksime sisse. See maja polnud nii vanaaegne, kui see maja, mis tal Eestis asus. Toad olid suured ja avarad, vähese mööbliga. 

Veidi peale kohale jõudmist pidi Adam "jahile" minema. Lucy jäi minuga. Otsustasin temaga Adamist rääkida. 

"Lucy, miks Adam mulle enne ei vastanud?" Olin kindel, et Lucy teab, millest räägin. 

Lucy istus minu kõrvale diivanile ja vaikis alguses lühikest aega. 

"Adam saab isegi aru, miks sa seda tahad." sõnas ta. "Ja ta tahab sinuga veeta igavikku. Ma tean seda." 

"Kuid miks ta siis seda ei öelnud?" 

"Ma arvan, et ta lihtsalt ei suudaks seda sulle teha." vastas ta. 

Kortsutasin kulmu. "Miks nii?" 

"Oled sa kuulnud, mida inimene muutumise ajal tunneb?" küsis Lucy. 

Noogutasin. "Iiveldus, ma tean." 

"Iiveldus, mis on jubedam kui jäsemete maha lõikamine." parandas ta. "Adam ei suudaks seda sulle teha." 

"Kuid see on ikka parem, kui vanaks jäämine." protestisin vastu. "Ja ma ise tahan seda. Mind ei huvita, mis tunne see on." 

Lucy ohkas. "Ma olen seda ise kogenud. Ainus asi, millele sa mõtled, on et sa sureksid. Ununeb kõik muu. Ainult lootus, et sa sured. Adam piinleks sind niimoodi nähes." 

Mõtlesin, mida edasi teha. "Kuid sina saaksid seda teha." sõnasin siis. 

Lucy ei vastanud kohe. "Ma ei ole kindel, et Adam seda lubaks. Ta ei pruugi mind piisavalt usaldada." 

"Kuid mina usaldan." ütlesin kohe. 

Tekkis jälle paus. Lucy vaatas mind, nagu tahaks aidata, aga pole kindel, kuidas. "Ma usun, et Adam lõpuks siiski muudab sind, kui see sinu soov on. Kuid talle peab aega andma." 

Noogutasin nukralt. Loodan, et see liiga kaua ei võta. Mina ei kesta ju igavesti.

Kui Adam tagasi tuli, ei olnud ma veel päris kindel, kas teha sellest juttu või anda talle aega. Ülejäänud päeva jooksul ma seda igatahes ei maininud. 

Deemotayd ise ei maga, kuid voodi neil siin õnneks oli. See oli Adami toas. Põhjus olevat lihtsalt, et saaks vahel niisama pikali visata.  

Õhtul magama minnes tahtsin, et Adam jääks sinna, kuni ma veel üleval olen. Ta tuli minu kõrvale pikali ja surusin end tema vastu. Adamiga tundsin end väga õnnelikuna ja temaga oli mul turvaline. 

Tükk aega ei tulnud mul und peale. Ma ei tea, miks. 

"Ega sul minu pärast igav ei ole?" küsisin lõpuks vaikust murdes. 

Adam pani käe mulle ümber. "Muidugi mitte. Võiksin ka hommikuni siia jääda." 

Naeratasin. "Ehk ma selleks ajaks ikka saan und." 

"Sul pole siis und?" küsis ta. 

Raputasin pead. 

"Meil on ju ikka päris pikk sõit seljataga." 

Noogutasin. "Ma tean." 

Adam pööras end ja jäi lõpuks minu kohale, vaadates naeratades mulle silma. Ta suudles mind õrnalt ning panin oma käed talle ümber. See kestis päris kaua, ma arvan. Kui ta lõpetas, vaatas ta mind uuesti armsalt naeratades. 

"Küll uni tuleb." sosistas ta. Seejärel pööras ta end uuesti minu kõrvale. Oma kätt hoidis ta ikka minu ümber ja silitas õrnalt minu õlga. Asetasin oma näo vastu tema rinda ning peagi tundsingi, kuidas uni minus võimust võttis.