Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

Veetsin selles majas veel neli päeva, Samiga kahekesi. Pigem aga tundus mulle, et olin üksi. Sam ei rääkinud eriti ja tegeles oma asjadega. Paar korda proovis ta mind lohutada, kuid üldiselt jättis ta mind rahule. Olin päevad läbi nagu zombi. Istusin oma toas voodis või vahest köögis, kuid süüa ma eriti ei tahtnud. Ühe korra käisin veel ka järve ääres, kuid mitte rohkem.

Viienda päeva hommikul ärkasin vara, nagu alati. Und ma ei näinud. Kui uni ära läks, ei suutnud ma enam magama jääda ning jäin lihtsalt oma voodile istuma. Umbes kell kümme kuulsin uksele koputust.

"Ketlin, oled üleval?" kuulsin Sami häält.

"Mhm."

"Kui oled valmis, võime varsti minema hakata."

Ajasin end vastu tahtmist püsti. "Kohe tulen."

Panin riidesse. Siis üritasin end veel enam-vähem korda ajada ning läksin alla kööki. Seal ajasin endale paar saia sisse. Sam ootas mind elutoas. Läksin ka sinna.

"Oled valmis?" küsis ta ja ulatas mulle midagi.

Noogutasin ja võtsin eseme vastu. See oli minu kee. Vaatasin seda korraks ning panin siis kaela. Sam vaatas mind nagu tahaks kuidagi aidata, kuid ei tea, kuidas. Siis suundus ta välisukse poole ning keeras selle lukku. Seejärel läksime garaaži. Auto, mille Adam "ärandas" oli nüüd juba tagastatud.

Sam avas garaaži ukse ja istus ette. Kõmpisin auto kõrvalistme ukseni ja istusin samuti sisse. Sõitsime välja ning Sam läks korraks veel tagasi, et garaaži uks kinni panna. Siis asusime teele.

Sam ei küsinud minult kordagi teed, kuid sõitis siiski õiges suunas. Adam oli talle arvatavasti tee ära seletanud. Kumbki meist ei öelnud sõidu ajal sõnagi. Vaatasin lihtsalt aknast välja, midagi õieti nägemata.

Ajataju mul kadus, kuid millalgi panin tähele, et olime jõudnud minu kodulinna. Lõpuks hakkasin ka mõtlema sellele, et näen uuesti oma ema. Saan talle näidata, et minuga on kõik korras. See mõte tegi mind veidi ergemaks.

Üsna pea nägingi meie maja. Sam tõmbas teeäärde. Panin käe lingile, et ust avada.

"Ketlin." ütles Sam. Vaatasin tema poole.

"Pea siis meeles, mis iganes ka ei juhtuks, ära kaota lootust. Pead oma eluga edasi minema. Kasvõi oma ema pärast." lausus Sam.

Vaatasin talle otsa. Noogutasin siis. "Tänan." Avasin ukse ja astusin välja. Kui olin paar sammu maja poole läinud, sõitis Sam ära. Silmanurgast nägin elutoa kardinat liikumas. Ma ei jõudnud kolme sammugi rohkem käia, kui uks lahti läks ja ema välja jooksis.

"Ketlin!" hüüdis ta ja kallistas mind nii tugevalt, et peaaegu lämbuma pidin. Kui ta mind lahti lasi, nägin vanaema ukseavas.

"Hei emps. Ja vanaema." ütlesin rõõmsamalt. Vanaema tuli ka minu juurde. Ta märkas minu keed ja naeratas. Siis temagi kallistas mind.

"On sinuga kõik korras?" küsis emps. Nägin pisaraid tema põskedel.

Noogutasin. "Minuga on korras."

"Mida sa mõtlesid? Arvasime juba, et nad tapavad sinu."

Adam oli mulle rääkinud telefonikõnest, mis talle Venemaa juures tehti. "Adam ei murra oma lubadust." vastasin neile otsa vaadates. "Ja ta ei tapaks mind iialgi."

Ema ohkas selle peale. "Nad röövisid sinu. Ja ma küll ei tea neist olenditest eriti palju, kuid olen siin vahepeal kuulnud lugusid, mida nad teinud on."

Pööritasin silmi. "Nad ei röövinud mind. Ma läksin ise kaasa."

Ema tahtis midagi öelda, kuid vaikis. "Aga ma olen õnnelik, et sa siiski tagasi oled." lausus ta lõpuks ning kallistas mind uuesti.

"Mul on ka hea meel teid näha." vastasin.

Läksime tuppa. Kuna hommikul nii vähe söin, hakkas minu kõht korisema ja kuna ema nii palju peale käis, otsisin midagi hamba alla. Vanaema helistas vahepeal kellelegi, kuid ma ei kuulnud mida ta rääkis. Pärast läksin oma tuppa, et veidi puhata.

Minu uksele koputati. "Võib sisse tulla?" küsis vanaema.

"Jah, muidugi." vastasin.

Ta tuli sisse ning istus minu voodile. Ma ise istusin oma kirjutuslaua taga, sest tahtsin korraks niisama netti minna.

Ta vaatas minu poole ja mõtles vist, mida öelda. "Ma saan aru, kui sa ei taha sellest rääkida, kuid... Miks sa temaga kaasa läksid?"

Ta vist kartis, et vihastan tema peale. Kuid ma ei teinud seda. "Ma ei saanud lasta neil Adamit tappa."

"Kuid sa tead, kui ohtlikud nad on."

"Adam on teistsugune. Ta ei tapa inimesi." vastasin.

Vanaema vaatas mulle silma ja vaikis hetkeks. "Tahad öelda et ta kasutab ainult loomade energiat?" küsis ta kahtlustavalt.

Noogutasin.

"Huvitav, ma pole sellest kuulnudki et nad seda teha saavad."

"Ma olen näinud teda seda tegemas." ütlesin.

Vanaema kortsutas kulmu. "Ta näitas sulle kuidas ta tapab?"

"Ei... No, metssiga ründas mind." ütlesin. "Mis tähendab, et ta on vähemalt kaks korda minu elu päästnud." lisasin siis.

"Mis esimene kord siis oli?" tahtis ta teada.

"Ee... Üks teine deemotay tahtis minu energiat." vastasin.

"Teine? Sa mõtled seda, kelle need inimesed veel tuvastasid?"

Noogutasin. "Ju siis."

Vanaema ohkas. "Ketlin, kas tema nimi oli Lucy?"

Noogutasin ebakindlalt.

"Meie uurijad tuvastasid, et umbes kolmsada aastat tagasi elasid Inglismaal Londonis Adam ja Lucy Langdon. Nad kadusid noorelt ning nende isa tapeti veidi hiljem, arvatavasti deemotay poolt." rääkis vanaema.

"Ja siis?"

"Lucy ja Adam on õde ja vend. Kui nad siin koos olid ja Lucy sind tappa üritas, olid sa siiski ohus. Eriti veel kui sa oma kee siia jätsid. Veidi hiljem kee küll kadus ja näen, et kannad seda nüüd."

Ohkasin. "Adam pani Lucyle aru pähe. Rohkem ta mind tappa ei üritanud, isegi kui tal võimalus oli."

Nüüd ta vaikis. Natukese aja pärast hakkas ta uuesti rääkima. "Sa ei ole Adamisse ju armunud?" Ta küsis seda ettevaatlikult.

Vaatasin talle otsa ega öelnud midagi. Tal polnud tegelikult minu vastust vajagi.

Kuulsin ukse taga samme ning uks avati. Sisse astusid minu tädi ning veel üks mees, keda ma ei teadnud. Nad tulid minu poole.