Deemotay (Eesti keeles) - Ülekirjutamisel

ülekirjutamisel

KETLIN

Kui ärkasin, tundsin kuidas mul sees keeras veidi. Tundsin, et olen kuskil soojas voodis. Kuid ma ei mäletanud magama jäämist. Siis tuli mulle pauguga kõik meelde. Jooksin metsa, kust kuulsin lasku. Nägin tädi Siirit. Ja ta... Ta tulistas mind? Ja mis sai Adamist?

Ma ei julgenud end liigutada, kartes et mul võib valus hakata. Avasin lõpuks silmad. Ma ei saanudki kohe aru, kus ma täpselt olen. Nägin tumeda tapeediga seinu ja vanaaegset kappi seina ääres. Tuba ise oli tegelikult päris ilus, kuid ma pole varem siin olnud. Midagi oli ka minu nägemisega teistmoodi, aga ma ei saanud päris täpselt aru. Proovisin silmi hööruda.

Äkitselt tundsin kellegi lähedust. Lükkasin tekki veidi ära, et vaadata. Nägin Adamit istumas voodi kõrval.

"Tere tulemast tagasi." sõnas ta naeratades.

Ajasin end kohe veidi püsti, et teda kallistada. Olin üliõnnelik, et temaga kõik korras oli.

"Tunned end hästi?" küsis ta mind emmates.

Avastasin, et ma ei tundnudki valu. Nüüd tundsin end täiesti hästi. "Jah." vastasin.

"Ketlin?" kuulisin äkitselt toa teisest otsast. See kostus minu ema hääle moodi.

Pöörasin pead ja nägingi oma ema ja vanaema voodi otsas seismas. See ajas mind veidi segadusse. Mida nad siin tegid?

"Hei." tervitasin neid. "Mis toimub?"

Adam lasi mind uuesti pikali.

"Me tahtsime sinu juures olla. Ja olla kindlad, et sa terveks saad." lausus ema naeratades. Nägin pisaraid tema silmanurkades.

Kuna tundsin end piisavalt hästi, ei tahtnud ma enam pikali olla. Tõusin istukile ja ajasin jalad üle voodi serva. Panin tähele, et Adam ei proovinud mind ka takistada. Kuid ma ei teadnudki tegelikult, kui hullusti ma üldse haavata sain. Ja mis päev üldse on?

"Kaua ma siin olen olnud?" küsisin Adami poole vaadates.

"Neljandat päeva juba." vastas ta.

Enne tõusmist tahtsin ikka üle küsida. "Kas ma jalutada saan?"

"Olen kindel, et saad." Adam naeratas mulle armsalt. Tõusin siis vaikselt püsti. Tundsin end tõepoolest ikka veel hästi.

"Nii et kuul ei tabanud midagi elutähtsat?" küsisin samme proovides.

Adam paistis hetkeks veidi nukker. "Ma arvasin, et sa ei ela seda üle. Kuul läks väga lähedale sinu südamele, tekitades tugeva verejooksu." lausus ta vaikselt.

Olin segaduses. Kas ma ei peaks siis praegu surnud olema või kuskil haiglas lamama?

"Adam päästis sinu elu." seletas vanaema. "Tahaksin sind praegu tugevalt kallistada, kuid Adam arvas, et see ei pruugi hetkel hea mõte olla."

Jäin segaduses Adamile otsa vaatama. "Kas sa... muutsid mind?" küsisin imestusega.

Ta naeratas. "See oli ainus võimalus sind päästa."

Hetkeks jäin talle ikka silma vaatama, kuni see mulle kohale jõudis. Siis kargasin talle jälle kaela ja kallistasin teda tugevalt.

"O-oota. Õrnemalt." ütles Adam muiates.

Lasin lahti. "Vabandust." Naeratasin talle. Siis meenusid mulle minu ema ja vanaema.

"Ja, teil pole selle vastu midagi?" küsisin nende poole vaadates.

Adam asetas oma käe minu õlale ja silitas seda. "See oli sinu vanaema soov." lausus ta.

Vanaema noogutas. "Peaasi et sa elus oled."