Ärata mind ellu

22. Ebamaiselt meeldiv

Peatükk

22/1

Nicole/6.

Tristan ja Nicole? Nicole ja Tristan?

Ei-ei, see ei kõla hästi. Kohe üldse ei kõla, sest ta-

,,Ai!" kisasin kui jala vastu kändu ära lõin ja selle tõttu Tristani ennast vaatama panin. Ta pilk oli nii külm ja hoolimatu. Ei, mitte hoolimatu, sest ta hoolis. Vähemalt ma arvasin nii.

,,Mis juhtus?"

,,Ma lõin jala ära, kui-"

,,Kui mida?" küsis ta.

,,Kui ma... noh, kui ma su selja taga kõndisin," noogutasin pead, toetudes poisile, et mitte pikali kukkuda.

,,See on loogiline," sõnas ta mu jalga puudutades.

,,Kuidas?" saatsin talle rumala pilgu, justkui oleks ta hiina keeles rääkinud.

,,Ei midagi," muigas ta enne, kui mu endale selga tõmbas ja metsast välja kõndis.

See oli juba teine kord, kui ta mind niiviisi kandis ja see oli tore, ainult, et ma ei teadnud, kas temale see sobis. Kuna protestiks ja küsimusteks "Kas ma olen väga raske?" - "Kas sa ikka suudad mind kanda" ei olnud mul aega.

Kuna päike ründas mind niipea, kui lagendikule jõudsime ja suuna maantee poole seadsime, võttes mul mingil moel kõnevõime, sest ainus, mida ma teha suutsin, oli oma pea Tristani õla taha peita ja silmad kinni ümbrust nuusutada. Õhk oli magus. Liigagi magus.

,,Kas sa saad nüüd kõndida?" küsis Tristn äkki, ,,sest mu selg ei kanna sind enam."

,,Sa oled nagu inimene." naersin, kui poisi seljast maha hüppasin ja valutavale jalale toetudes.

,,Tead, see kõlas nii valesti." märkis ta.

,,Nagu haige inimene, kelle selg aegajalt valutab - ma ei teadnudki, et deemonid on sellised." selgitasin talle.

,,Mina ka mitte." kuulsin teda sosistamas.

Viisin silmad kohe maha, tundes piinlikust, et niiviisi seda solvasin ja tõstsin jalga, testides, kas saan sellel kõndida. Lõppude lõpuks ei olnud löök nii tugev ja Tristani selg vajas minus veidi puhust. Ei, ta vajas minust igas mõttes puhkust.

,,Vabandust," sosistasin mõni minut hiljem tema selja taga.

,,Nicole," ütles ta mu nime, ,,mille eest sa ometi vabandad?"

Pilgutasin silmi ja hingasin sügavalt sisse, et mitte kisama hakata, kuigi ma ei olnud isegi päris kindel, miks ma seda tegema peaks. Kuid ainus, mis mind igast idakaarest ründas oli nimetu meloodia, mille tekitas tema, kui mu nime laususm ja see kõlas minu jaoks nii dramaatiliselt.

Seepärast arvasin, et olen end kaotamas täpselt samal moel, mil kaotaksin tema, kui ma linna sõidan; kui ma koju sõidan ja normaalset elu jätkan, käies koolis ja tehes asju, mida varem tegin. Kindlasti kuulus sinna hulka maalimine.

,,Noh, et ma sind nii abitusse olukorda panin, kui su haigest seljast rääkisin."

,,Haigest seljast?"

,,Jah," sõnasin lühidalt, pistes käed jaki taskudesse, et neile seal tegevust leida, kuna mingil kummalisel põhjusel tahtsid need teda kallistada. ,,Et ma nimetasin sind inimeseks - üheks verepõlastajaks, nagu te neid... meid kutsute."

,,Sellest ei ole midagi, Nicole. Ma hakkan sellega harjuma." Raputas Tristan pead ja naeratas mulle naeratust, mis mulle võimatuid signaale saatsid. Jah, ma olin tõesti mõistust kaotamas.

,,Kuidas sa saad sellega harjuda, kui sa oled deemoniverd, mitte inimene?" kisasin välja, mida mõtlesin ja kahetsesin seda kohe, sest ta saatis mulle tereva pilgu ning see ütles mulle vaid üht: "Vot see, Nicole, ei puutu sinusse."

,,Vabanda, ma ei tahtnud-" pomisesin, otsides pinda, kuhu oma silmad jätta, aga tundsin hetk hiljem tema sõrmi oma lõua all, mis mu silmad üles tõstis ja neisse enda omadega vaatasid. Ma polnud varem märganud, kui selgeks ta silmad muutunud olid. Neis säras midagi; midagi, mida ma ei osanud veel sõnadesse panna. Uskusin, et see on hea. Ma usaldasin ennast, oma tundeid ja teda.

,,Ära vabanda kõige eest, mida ütled. See on vale. Sa ei pea oma käitumist mulle kunagi põhjendama, sest me ei-" Ta jutt katkes ja kui ma midagi öelda tahtsin, jäid mulle kõik sõnad kurku kinni, sest ta magus hingeõhk paitas mu põski, üldse mu nägu. Mitte et ta oleks mind põsele suudlenud, aga ta hingas mulle näkku. See oli sellisel ebamaisel moel väga meeldiv.

,,Ma arvan, et me peaks nüüd liikuma hakkama," sosistas ta, olles endiselt mulle väga lähedal.

,,Hästi," sosistasin vastu ja astusin sammu ette enne, kui mu kõrvad pinevat haldjatiibade peksu õrna tuule ja paksu õhu käes tabasid ja ma paigale jäin, seistes seal, kus ennegi. Ma ei olnud aastaid haldjaid näinud ja see oli erakordne.

Tristan/6.

Ta oli uskumatu ja seda nii negatiivses kui ka positiivses mõttes. Ilmselt usaldas ta mind liiga palju. Ilmselt teadis ta minust liiga palju ning ei osanud isegi nende põõsaste tagant kihvadega koletise või koguni metshaldja rünnakut oodata.

Temal oli selliste olenditega rohkem kogemust, sest ta elas kunagi nende kõrval. Sellegipoolest võisin ta pilgust välja lugeda hirmu, mida ta sugugi hästi ei valitsenud.

,,Mis see oli?" küsis ta värisev hääl.

,,Ma ei tea, aga kohe uurime välja."