Ärata mind ellu

26. Ära anna alla, juhtugu mis tahes

Peatükk

26/1

~ "Mõnikord ei piisa lihtsalt sõnast ja lubadusest, et tõestada oma lojaalsust. Mõnikord peab selleks end ohverdama ja võib-olla enamgi."

Nicole (VN)

Hõõrusin silmi, justkui soovides nähtus veelkord kindel olla ja raputasin pead, silmis kibedad pisarad. Ma ei saanud endiselt aru, kuidas ta sai mulle nii mõjuda, pannes mind tahtma elada ja surra üheaegselt.

Mine ära, ütlesin talle.

Sa ei taha mind näha?

Ei, ei! Lihtsalt, mine ära!

Vajutasin hetkekski talle pilku heitmata gaasipedaali ja keerasin järsult vasakule, sõites nutuhoo äärel kesklinna poole, olles täiesti teadlik, et ma ei ole täielikult pääsenud. Lõppude lõpuks ei pidanud ta mind nägema, et minuga rääkida või mind puudutada. Piisas ainult keltimisest ja ma kuulusin üleni talle.

,,Põrgusse," vandusin, pühkides roolist vaba käega näolt pisaratejälgi, keerates pärast seda raadio valju peale, et summutada oma mõtteid ja soovi karjuda. Ta ei lubanud mulle midagi ega andnud mõista, et tuleb mind vaatama ja siis äkki seisis ta mu ees ning vaatas mind sellise igatseva pilguga. See ei tundunud õige. See ei olnud minu Tristan.

Ometi ma teadsin, et ta oli seda, nii võimatult kui see ka kõlas.

Telefon mu kõrval kottis hakkas laulma ja kuna ma ei vastanud, läks see kõneposti. Lootsin kogu hingest, et see ei ole tema ja tänasin jumalat, kui see hoopis Mary oli. Tüdruk tundus ärevil olevat, sest ta hääl oli veider. Õigemini oli see väga hele.

,,Kuule, kullake, kas sa ei viitsiks homme mind hispaania keeles aidata. Ma ei tea, kas sa kuulsid, aga ma põrgusin ühes testis ja... ma ei tahaks oma võimalusi Hardvardi osas rikkuda selle F pärast. Nii et kas sa aitad mind? Lõppude lõpuks pole ma rumal, lihtsalt laisk ja liiga... armunud, et õppida. Aga sa ju tead seda. Helista mulle."

Ohkasin ja naeratasin nukralt, pilk sõiduteele kinnitunud. Ta ei olnud tõesti loll ega laisk. Lihtsalt tema armuelu nõudis temalt viimast. Tegelikult mitte ainult viimast; see nõudis temalt iga viimastki sekundit tema päevast ja ta ei ole piisavalt julge, et see õppimise jaoks järgmisse tundi või päeva lükkata. Marco oli tema prioriteet ja oli ainult aja küsimus, millal see tema hinded hukutab.

Parkisin põrnika kortermaja ette parklasse ja kõndises pärast selle lukustamist sinna sisse, lohistades oma keha kohusetundlikult endale järgi. Mul oli terve tee liftiga üles peas ainult üks mõte; et magada saaks. Ja seda ma tegingi, kui korterisse astusin ja ülerõivad eemaldanud olin. Vajusin kohe elutuppa diivanile patjade vahele ja vaatasin hetkeks raamatukuhja diivanilaual, mis mu vaatevälja televiisorini varjas. Panin selle puldist mängima ja uinusin õrna inglihäälega laulja saates.

Kui ma paar tundi hiljem ärkasin, oli korter kottpime ja ma pidin kaua kompima, et tee vannituppa leida. Panin seal tule põlema ja pilgutasin silmi, üritades peeglisse vaadata. Olin endiselt väsinud, justkui poleks ma üldse maganud ja loputasin suud ja nägu külma veega, naeratades oma kahvatule näovarjule, näpistades end põskedest, et vähegi talutavat jume saada.

Elutuppa naastes kuulsin oma telefoni undamist. Kõndisin selleni ja vaatasin helistaja nime. Selleks oli mu tädi Holly. Ma polnud temaga aastaid rääkinud. Viimati nägin teda oma vanemate matustel ja see ei olnud nauditav. Äkitsi tundsin naise järele suurt igatsust, mistõttu vastasin tema kõnele erilise rõõmuga.

,,Jah, Nicole siinpool," sõnasin reipalt telefoni, hõõrudes samal ajal käega laupa.

,,Tere kullake," vastas mulle tädi helisev hääl. ,,Räägi, kuidas sul läheb?"