Ärata mind ellu

25. Tagasi alguses, tagasi kodus

Peatükk

25/1

~ "Tõde on see, et sa üritad seista jalgadel, kuigi oled juba ammu maha kukkunud ja üritad paista igati korras, et keegi ei küsiks, ja seda sellepärast, et sa ei tea, mis sinuga õieti lahti on, mistõttu ongi parem teeselda."

Nicole (VN)

 ,,Preili, me oleme kohal." raputas keegi mind.

,,Mhmh," mõmisesin, silmad avades taksoaknast välja vaadates ja leidsin enda ees selle sama pilvelõhkuja, kust vaid paar nädalat tagasi Tristaniga Delfanisse põgenesin. Põgenesin ei olnud muidagi õige öelda, aga mulle meeldis nii mõelda. Mõelda, et see nädalavahetus ei olnud vaid üks nädalavahetus, mis lõppes sellise... lõpuga. 

,,Aitäh teile." tänasin taksojuhti ja ulatasin talle tema tasu - 20 dollarit. Ta võttis selle vastu ja naeratas mulle, soovides veel kena õhtut. Tehes sama, astusin taksost välja ja kui ma olin seljakoti õlale visanud, kõndisin võtmed värisevate sõrmede vahel selle pilvelõhkuja poole. Sõites liftiga kaheksandale korrusele, tundsin, kuidas mu jalad nõrgaks läksid, sest olin oma korterist vaid paarikümne sammu kaugusel. 

,,Rõõm sind jälle näha, Nicole," hüüdis naabrimees, kui ma korteri ukse taha jõudsin. ,,Paistab, et olid kaua ära ja oled väga väsinud." 

,,Tere, Donald," hüüdsin vastu. ,,Ja jah, ma olin tõesti kuskil mujal ning tõttöelda ma ei ole üldse väsinud. On sul mulle posti anda?" Kui ta pead raputas, naeratasin talle ja hakkasin võtit lukuauku suruma. Kui selle tehtud sain, keerasin ukse lahti ja astusin korterisse sisse. 

Kõik lõhnas ja oli samasugune nagu siis, kui ma siit lahkusin. Isegi raamaturiiul polnud ümber kukkunud, sest viimasel ajal juhtus seda tihti — nii imelikult kui see ka kõlab. Naeratasin ja lippasin kööki, aga niipea kui ma enda ees vaid tühjust nägin, kadus naeratus sama kiirelt kui see oli tekkinud. Ma olin üksi. 

,,Tere tulemast koju, Nicole," sosistasin nukralt üle köögi ja võtsin saapad jalast. Kui baarileti taha istusin ja pea kätele panin, hakkas äkitsi mu telefon vribeerima. Võtsin selle taskust välja, avasin sõnumi ja norsatasin, jõudes lugeda vaid esimesi ridu.  

Loodan, et jõudsid kenasti kohale ja anna teada, kui sa midagi vajad. Ma olen sulle kogu aeg kättesaadav ning sa võid mulle alati helistada. Ela hästi! T. 

Hammustasin huulde ja naeratasin, tundes samal ajal, kuidas mitu kuuma pisarat mu põskedelt alla voolasid. Ma juba igatsesin teda ja ta suutis selle kergesti tekitada, saate mulle lihtsalt üks täiesti tavaline sõnum. Kuradi T!

Tristan (VN)

Kui takso minema sõitis istusin ma endiselt lossi ees trepil, reageerimata Mitchi ja isa igasugustele püüdlustele minuga kontakti saada, sest ma ei lastnud ja ei tahtnud. Nicole koju saatmine oli küll õige tegu, kuid see mõjutas mind väga. Tõttöelda mõjutasid mind rohkem need nädalad, mis ma temaga veetsin, sest ta tegi siis arutult palju inimlikke asju - justkui kõik, mis toimunud oli ja toimuma hakkas, oli täiesti normaalne. 

,,Tristan, mu poeg," alustas isa, istudes mu kõrvale. ,,Kas sa tead, mis nüüd edasi saab? Kas sa oled kindel, et nüüd läheb kõik õigesti, seda enam, et Nicole on sinust eemal?" 

Vaatasin talle sekundiks otsa ja raputasin pead. 

,,Ei, ei ole," vastasin, ,,aga ma usun, et nüüd on tal turvaline ja Gyra ei saa teda rünnata, vähemalt mina ei luba sel juhtuda." 

,,Hästi," nõustus ta ja tõusis püsti ning enne, kui ta lossi sisenes, ta pöördus. ,,Anna mulle teada, kui sa midagi vajad, ma olen sinu jaoks olemas."