Ärata mind ellu

3. Minu jumalik piinaja

Aloha! Jälle uus peatükk! Loodan, et teile meeldib! 

***

Nicole (VN)

Surematud ei kaota tasakaalu, kordasin kogu tee mõtetes

,,Nicole!" hüüdis naaberinaine mind, endal suured ostukotid käes üle maantee minu poole kõndides, kui ma põrnika punase fordi kõrvale parkisin ja autost välja tulin, see lukustades. 

,,Teie post." ulatas ta mulle suure pataka reklaami ja igasugust muud jama, mis otsetee prügikasti leidsid.

,,Aitäh." tänasin teda ja jooksin siis üle lompide õrnas vihmas kortermajja sisse, vajutades kohe esimese lihfi ette jõudes 4. korruse nuppu ning hõõrusin käsivarsi kuna vihm ei olnudki nii soe ja õrna võitu kui algul näis.

,,Issake, sa oled nii märg!" õiendas Daisy kui mulle korterisse vastu tuli. Heitsin talle sarkastilise pilgu ja riputasin märja jaki puu peale ning siis kapi ning sammusin sokkides kööki.

,,Ma tegin pitsat." teatas ta uhkelt ja istus mõlemad käed lõua all mu selja taga.

,,Ahsoo." vastasin selle peale lihtsalt ja liikusin oma tuppa.

,,Kuidas päev läks?" küsis Daisy, kui nina all vannitoa ukse kinni lükkasin ja lahti riietusin ning vannivee jooksma panin. Vannituba täitis kuum veeaur ja ma istusin pilk peeglis vanniäärele ning hingasin sügavalt välja, et rahuneda kuna mu silmade eest jooksid läbi pildid; pildid millestki, mida ma ei suutnud sõnadesse panna ja mille tulekut ja olekut ma ei saanud takistada.

Daisy (VN)

Trampisin juba ligi kaks tundi kinnist vannitoa ust, ent kuna Nickylt  mingitki vastust saada, olin juba alla andnud, sest ma olin väsinud ja mu käed tulitasid.

,,Nicole, kuuled sa mind?" karjusin talle kõrv uksel, üritades sealt hääli, väiksematki liikumist kuulda, aga ma ei kuulnud peale tema raskete hingetõmmete midagi.

,,Tee uks lahti!" paanitsesin ja tõmbasin linki ning kui seda uuesti tegin, uks avanes. ,,Mis juhtus?" küsisin pesu väel vanniäärel istuva tüdruku kõrvale istudes.

,,Ei, ta ikka on surematu, ma tean seda." sonis ta.

,,Millest sa räägid, Nicole?" küsisin ta märjad juuksed ta kahvatult näolt eemaldale lükates ja talle silma vaadates. Ta värises üleni ja vaatas maha, silmis klaasistunud pilk. 

,,Tristan Macce." ütles ta.

 ,,Kes ta on?" küsisin kohe. 

,,Ma ei tea, aga ma uurin välja," sosistas ta ja istus siis vanni ning sulgel silmad ja hakkas vaikselt ümisema. Siis jätsin ta üksi.

Nicole (VN)

Neid pilte enam polnud ega ka ei tulnud, kui ma pool tundi hiljem vannist välja tulin ja juukseid kuivasin, neid kammisin ja lõpuks hobuseabasse panin. Pärast pitsa söömist ja mõned tunnid teleka vaatamist, ma lihtsalt lamasin oma valge tekiga kaetud voodil ja vedasin silmi ühest lahe nurgast teise, surudes sõrmi teineteisse ja üritades jõuda Tristani mõtetesse, aga kuna ma ei teadnud, kes ja kus ta on, siis see oli võimatu.

,,Kas sa ei kuule ta mõtteid siis kohe üldse?" küsis Daisy kui ma talle oma lühikese ja küllalti detailse ja kiire tutvuse Tristanig ära rääkisin. Raputasin vastuseks pead ja panin suhruvee klaasi öökapile ning surusin pea padjale ning sulgesin silmad. Olin väsinud. 

MÕNED NÄDALAD HILJEM

,,Tere tulemast." tervitas Fred Daisyt suurte sõnadega, kui me autost välja tulime ja kooli sissepääsu poole liikusime ja poiss Melanie ja Barbaraga meile vastu kõndis. Naeratasin korraks ja see oli isegi hea, sest olin end terve nädalavahetus Tristanini jõudmisega karistanud.