Ärata mind ellu

24. Lase lahti & mine

P.S Pean vajalikuks öelda, et enne Tristani vaatenurka on möödas paar päeva. Lihtsalt, et te mõistaksite, mida Charlie vaatenurk teile räägib ja segadust ei tekiks. Aitäh ja kena lugemist! 

Peatükk

24/1

~ "Kui sa kedagi väga armastad, siis sa oled valmis temaga hüvasti jätma ja üksi edasi minema, sest alati on võimalik, et ühel päeval saad sa talle jälle tere öelda." 

Gyra (VN)

Kell oli saamas kaheksa ja lossisakendes põlesid tuled, kuid mind kõitis enam see tuli, mis põles Nicole'i toas. Seadsin siis sammud lossi taha ja hiilisin sisse, suundudes otsejoones treppide suunas. Jõudes teise korruse koridori, pagesin nurga taha, kui nägin prisket vanatädit ämber käes toast väljumas. Kui ta minust möödunud oli, kõndisin edasi kuni peatusin puidust uks ees, mille link kujutas ussipead ning sisenesin, kuid tagasin koheselt, vandudes omaette, surudes veel hambadki kokku — mingil põhjusel oli ukselink tuline ja ma põletasin oma näpud ära. 

Lükkasin viimaks vaikselt ukse lahti ja lipsasin tuppa, seistes paari sammu kaugusele voodis lamava heleblondide juustega kleidis neiule, kes oli tähtavasti unne suikumas. Virutasin talle täiest jõust näkku ja sikutasin jalast ka, üritades teda sedasi voodist maha tirida. 

Ta pistis kisama ja kargas istukile. 

"Mida kuradit?" Ta vehkis kätega ja üritas ka mitmeid kordi silmi avada, kuid ebaõnnestus selles igal korral, kuna need oli minu käsutuses; üldse oli ta tervenisti minu käsutuses. Ma võisin ta tappa, kui seda vaid tahtsin ja seda ma tõesti tahtsingi. 

"Kes siin on?" küsis ta siis. 

Ma astusin talle lähemale, tõstes ta nägu tema lõua abil niipalju üles, kui see võimalik oli ja vaatasin talle tungivalt otsa, olles rohkem kui lõbustatud asjaolust, et ta ei saanud minu puhul sama teha. Ta nägi sedasi mu sõrmede vahel piineldes rohkem kui lihtsalt hale välja ja ma nautisin seda.

Nicole (VN)

See oli üks neist luupainajadest, kus sa ei näe midagi ja sinuga käitutakse vägivaldseks, kuid sa ei saa oma ründajat takistada ega talle vastu hakata, sest sa oled pime. Just see ma olingi. Pime ja jõuetu. Täiesti abitu, rabeledes tal sõrmede vahel nagu putukas. 

"Ma küsisin, kes sa oled!"  kisasin raevukalt, tundes, kuidas mu silmad valutasid. Ta hakkas naerma ja see oli kõige heledam naer, mida ma eales kuulnud oli, pannes mind samal ajal hirmust värisema, sest see oli õel — tegelikult liigagi õel. 

"Mis sa ise arvad?"  küsis ta ja sülitas mulle näkku. 

Hetkel, kui ta seda ütles, jäi mul hing kinni, ja ma olin justkui halvatud, üritades ikka ja jälle midagi öelda, kuid peale kuuma hingeauru ei suutnud mu suu midagi välja anda. 

"Tead, sa olid nii..."  alustas Gyra, vajutades oma küüned tugevalt mu õladele. "Unikaalne."  lõpetas ta, tehes mulle veelgi rohkem haiget, surudes küüned sügavamale mu õlgadesse, nii et võisin tunda, kuidas voodi mu all hirmsat häält teha, ähvardes puruks minna. Sama oli minuga: ma võisin iga hetk tükkideks minna. "Ja ma tõesti nägin sinus midagi,"  ütles ta, "isegi Mitch ütles, et sinust saab asja, kui vaeva näha, aga— " Ta surus küüned rohkem mu õlgadesse ja ma kiljatasin valu ees, mida see tekitas, mistõttu Gyra võpatasin hetkeks ja jätkas siis. "Siis pidi Tristani südametunnistus kogu mu, meie plaanile vahele segama ja siin me nüüd oleme!" 

"Ma ei tahtnud," karjusin, vaadates Gyrale otse silma. "Ma ei tahtnud, et ta seda kõike teeks! Kurat, ma isegi ei palunud talt seda! Ta lihtsalt tuli sel reedel pärast kooli minu ukse taha ja ütles, et me sõidame siia!"