Ärata mind ellu

"Appi, ma lõpetasin selle!?" ehk autorisõnad

Aloha! 

Esiteks, epiloog on üleval! Minge seda lugema! 

See on rohkem koht, kus ma selgitan, kuhu me selle jutuga jõuda tahtsin, mis jäi algusest peale samaks ja missuguse sõnumi alatoon siin alatihti ringi väreles ning mida võib järjest oodata. Esmalt loetlen enda ja teie jaoks välja mõned tähtsad asjad, mis on järgmised: 

1) Nicole on nii inimverd kui ka surematu, kes suudab ajas, unes, inimeste mõtetes/tunnetes ja auras ringi rännata ja neid tunda, lugeda ja vajadusel muuta. Ta ei ole küll otseselt nõid, aga Alfagonide(mu enda väljamõeldud sõna) suguharu kuulub ühte üleloomulike võimetega nö puhaste "nõidade" hulka, kes üritavad inimeste sekka varjuda ja selle juures märkamatuks jääda. Ta kasvas üles metsas ja selle ääres ja on 16-aastane koolitüdruk, kes lõpetab terve jutu vältel 11. a klassi. 

2) Tristan on deemoniverd, kes muutus segavereliseks ehk inimeseks ajal, mil tal tekkis Nicole'iga emotsionaalne side ja ta on üks Saatana kõige ustavamate käsilaste Eddie ja Debby Macce'i ainus poeg. Tal on ka õde, aga temast tuleb järjes juttu. Ta on surelike mõttes 17-aastane, aga tegelikkuses mitme tuhandene, kes  ta ei vanane kunagi. 

3) Gyra on Veega(surematu, kes valdab kõike nelja elementi, milleks on õhk, maa, vesi ja tuli) ja ta lõikas suuresti kasu sellest lahingu ja Nicole'i ohverdamise plaanist, mis pidi Eddie deemoniverd salga ja Miles Connor'i jüngrid ühendama, kuid see ei olnud enam nii vettpidav kui Tristan Nicole'iga lähedasemaks sai. Kahes viimases peatükis on selgelt näha, et tema karakter alles võtab oma kuju siin jutus, kuna ta sundis Tristanit palju asju tegema ja see toob talle järjes palju jamasid ning probleeme. Tema vanusest ma juttu ei teeks, kuna tema lugu on veidi keerulisem. 

4) Mitch Calley on surematu jahimees, kes tappis Nicole'i ema, Avely Bloom'i ja tegutses Eddie heaks kuni viimaste sündmusteni, aga te kuulete temast kindlasti veel, sest ta on väga tähtis lünk kogus selles asjas. 

5) Miles Connor on samuti üks Saatana käsilastest, kuid ta on rohkem omakeskis tegutsev, kes ei tahtnud Eddie'iga koostööd teha, võttes lõpuks Nicole'i saatuse enese kätesse, et tüdrukut omakasu eesmärgil Veegaks muuta. Kui see ei läinud plaanipäraselt ja Charlie lossist ja tema juurest lahkus, mattus mees enesehaletsuse loori. 

6) Charlie oli Miles'i parem käsi ja läks mandrile pärast seda, kui ta Veegast segavereliseks muutus, tahtes linnas uut elu alustada. Sellel, et ma temast viimases peatükis ja epiloogis rohkem juttu ei teinud, on oma kindel põhjus. Loete sellest(ja temast) järjes. Ta on 23-aastane noor naine, kes jättis kord keskkooli pooleli, et surematuse eluvilju maitsta. 

7) Ronaldil on suur roll järje ülesehituses ja selle süžeel ja sellel, et ta kaotas mälu pärast seda, kui Eddie nurjus oma katses Nicole'i ohverdada, on väga suur osa sellel, mis triloogia viimases raamatus aset leiab, mistõttu on ta väga tähtis tegelane, mis omakorda on ka üks põhjustest, miks ma ta alles jutu lõpu poole sisse tõin. Ta on 17-aastane koolipoiss, kes võitleb piltikult öeldes surmaga, kuna ta ema on südamehaige. 

Nüüd aga ma selgitan teile natuke, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin. Nimelt, ma alustasin sellega üsna noores eas, olles Wattpadi enda jaoks alles avastanud ja mul oli kindel plaan ehitada Nicole'i tegelaskuju ja kogu see lugu üles sellisel moel, et ka mul endal oleks seda tore lugeda. Üks kindel asi oli see, et ma tahtsin, et ta oleks 16-aastane keskkoolitüdruk, kes ühtepidi on täiesti tavaline teismeline, kes armastab maalida ja on võõrkeeltes parim, kuid teistpidi on ta Alfagoni verd surematu, kes suudab teha asju, mida igaüks ei suuda või ei oskakski ette kujutada. Lisaks sellele tahtsin ma luua ta võimalikult loomuliku ja äratuntavana, kes hoolimata oma võimetest ei oma oma käekäigu üle täielikku kontrolli, mis ma usun, et oligi selle loo värelev alatoon - et olgugi et ta oli Rändaja, siis tema inimlik pool võttis tema üle rohkem võimust, mistõttu ta oligi kohati nõrk, naiivne ja väga emotsionaalne tütarlaps. Kuna ma olin juba tol hetkel lugenud jutte, kus teismelised on surutud olukordadesse, kus nad peavad lõppkokkuvõttes olema üdini tugevad ja isegi emotsioonitud, siis ma tahtsin selle ettekujutuse julmalt ümber lükata. Eks see on teie otsustada, kui hästi see mul välja kukkus. Mu teine plaan oli Tristani tegelaskuju teha selliseks, et tema drastilised valikud ja käitumine loo (lõpu)stseenides üllataks isegi mind, kes ma seda lugu kirjutan ja ma võin öelda, et see läks korda, kuna tema ohverduse keerdkäik 30. peatükis, kui nad Nicole'iga ajaluubi vangistuses olid, oligi minu jaoks üks kõige rõhuvam. Selle selgituseks võingi öelda niipalju, et tema ohverdus oli tema ja Nicole'i vahelisest sidemest nö lahtilaskmine ja sellele viitaski see, et ta palus tüdrukul ennnast usaldada. Tol ajal ei mõeldud ma jutu lõpule nii kiivalt ja detailselt. Teadsin vaid, et ei taha neid tegelasi lõpus romantiliselt me-oleme-nüüd-õnnelikud viisil kokku panna, kuid sellegipoolest jätsin romantikaks ja tunnete tekkeks ruumi ja hoidsin sellega... mingil määral... madalat profiili. 

Oli ka kaks põhilist asja, mille ümber kogu see jutt ringi keerles ja need on: 

1) Nicole'i vanemate surm ja viis, kuidas see aset leidis ning kuidas see tüdrukut mõjutas, teda seepärast veidi muutes.

2) Nicole ei saanud Tristani mõtteid lugeda ei siis, kui poiss oli deemoniverd ega ka siis, kui ta oli inimverd.

Esimese puhul on veel niipalju asju, mida mul on vaja lahti kirjutada ja selgitada, kuid ma jätaksin selle hilisemaks. Ütlen vaid seda, et tema vanemate lugu ja surm on üks tähtsamaid. Teise puhul on kaks asja ilmselged: Tristan ja Nicole'i vaheline side ei purustanud seda barjääri, mis laseks tüdrukul poisi pähe ronida viisil, nagu Tristan ise seda tegi ja see tõsiasi häiris ja häirib, tegelikult, Nicole'i siiani. Aga eks järjes ole näha, mis siinkohal edasi saab. 

Ma ei ole 100% kindel, kas ma jõudsin kirjutada ära kõik, mis ma tahtsin kirjutada, kuid kindel on see, et ma olen siiski tulemuse üle uhke ja olen järje üle äraütlemata elevil. Loodan, et teie olete ka, kuna see on mingil määral ikkagi teekonna lõpp – või õigemini, teismelise Madreia teekonna lõpp. Loomulikult kirjutan ma edasi ja ei kao mitte kuskile, kuid see jutt oli üks esimestest, mis ma siia üles panin ja näib uskumatu, et ma kirjutasin seda 8,5 aastat!? Tundub jabur, aga samas oli see mulle väga kallis aeg ja suure arengu ja kasvu periood ning seda eelkõige noore isehakanud kirjanikuna. Olen tänulik iga lugaja ja vaikimisi kaasaelaja eest! Olete nii vinged ja tõesti, suur-suur aitäh teile! 

Muutun juba härdaks... 

Seega ma lõpetan... 

Kohtume siis järjes!?

PS! Leo on hetkel mu "spirit animal", seega... jah... 

Näeme teiselpool piiri, 

M.