Ärata mind ellu

29. Vaikus enne tormi

Peatükk

29/1

,,Hetkest mil sa õpid elama oma deemonitega, ei otsi sa enam õigustusi oma valetegudele ja mõistad, et oled praeguses puntkis just tänu sellele ning selleks punktiks on – elu ja surma küsimuse all."

Nicole (VN) 

Ma ei olnud kindel, mis mulle kõige enam tuska tegi – asjaolu, et Tristan oli käitunud nii isekalt, kirjutades mulle see neetud kiri, paludes seal ennast unustada või et ta hoidis eemale, aga siiski lubas, et valvab mu üle. Ma ei saanud tema käitumisest aru ja tõttöelda see oligi kogu asja tuum; et ta oli deemoniverd surematu ja ma ei saanud tema mõtteid ja tundeid lugeda.

„Kosmos kutsub maad," vehkis Ronald mu silme ees oma kätega. „Või oli see vastupidi?"

Naeratasin talle, haarates laualt oma joogitops. „Ma olen siin."

„Mis sul mõtteis on?" uuris ta.

Võtsin topsist lonksu. „Kõik." Tristan.

„Kõik?"

„Jah," vastasin, pilk ekslev. Köögis istusid Mary, Daisy ja meie kolm teist klassikaaslast, mängides monopoly ja ilmselt juba kolmandat tiiru, kuna Mary oli halb kaotaja. Marco, tema poisssõber, istus elutoas diivanil ja mängis mingisugust legomängu. Meie Ronaldiga olime ühendatud köögi ja elutoa vahel akna ääres. Olin aknalauale teki ja paar patja pannud, et seal end mugavat sisse sättida ja kandsin pilvedega pidžaamasid.

„Kui sa ei taha sellest rääkida, siis saan ma aru." oli ta mõistev ja jõi oma joogitopsi tühjaks.

„Sa oled tore poiss," sõnasin tõsisel toonil, justkui tegu oleks tõdemuse, mitte komplimendiga, kuid just seda see oligi – kompliment.

Ronald naeratas ja tõi endale baarilaualt, kohe Mary paremalt käelt, krõpsukausi ja tuli minu kõrvale tagasi. „Mis sa arvad, kas ta kaotab ka seekord?"

Muigasin. „Eks see näha ole."

„Sa tead seda juba ette, kas pole nii?"

„Võib-olla." muigasin uuesti, pilk mängul. Tõsi oli, et ma oleksin võinud iga minut asjade käiku muuta ja aidata Mary'l võita, kuid ma ei olnud siiski nii rumal, et hakkaksin oma võimeid sellisel viisil ära kasutama, kuna igal asjal oli oma hind ja ma ei olnud valmis mitte milleski enam loobuma, olgugi, et see oli väga kulunud ettekääne. 

Selle ajal peale, mil Mary järjekordselt kaotas, oli Ronald krõpsukausi tühjaks söönud ja hoidis käes tühja kaussi, naerdes Mary kaotusvalu üle. Tüdruk ronis baaripukilt maja ja kõndis mängulauast eemale.

Ta istus diivaniäärele ja sasis Marco juukseid. Poiss naeratas talle ja mängis edasi. „Paistab, et mul veab ainult armastuses." 

Muigasin, teades, et mõne hetke pärast proovib ta uuesti. Ta oli kangekaelne tüdruk. Võimalik, et isegi kangekaelsem kui mina ja see oligi asi, mis meid omavahel ühendas – kaks kangekaelset koolitüdrukut, kes ei andnud peaaegu mitte milleski esimese hooga alla, vaid läksid alati uuele ringile. See asjaolu pani mind mu kadunud vanematele mõtlema ja just sellele, et nad mõlemad olid võitleja hinged. Kuid antud hetkel ei sarnanenud ma neile mitte kuidagi kuna peitsin pea liiva alla ja otsustasin mitte võidelda, mis oli väga halb otsus.

„Kus su vanemad on?" küsis Ronald äkitsi, justkui teades, millest ma mõtlesin.

„Ma olen orb," vastasin, hääl veidi kare. Surusin nutuklombi alla ja naeratasin poisile, olgugi, et veidi kurvemalt kui ma oleks tahtnud.

„Kuidas nad surid?"

„Jahil."

„Jahil?" oli Rondald segaduses.