Terekest! :)
Sain siis uue osa lõpuks kirjutada, varem ei saanud, tegemist oli. No ma ei tea, aga mul on väike kirjutajablokk peal, sest ei oska ühte asja sõnadesse panna, aga ma tahaks selle lahti kirjutada. Ma loodan, et see osa meeldib teile. Kui midagi arusaamatuks jääb, küsige. Vastan kui oskan.
P.S. Kõrval on laul, mis läheb mulle kohutavalt hinge(kogu aeg kui kuulan) ja mis jutustab oma loo sellest jutust. Soovitan soojalt, kui keegi teab Maroon 5. Antud juhul panin selle laulu teiste lauljate esituses, kuna see tundus parem.
Pilt on joonistusest, mille Nicole tegi.
Õnnelikku lugemist!
***
Nicole (VN)
"Tüdruk, kus sa olnud oled?" kisas Mary kui ma keemia klassi astusin ja koti tüdinenult oma lauale viskasin ja akna juurde seisin ning aknalaua siidset pinda silitasin.
Viisin näpu ühest otsast teise ja sulgesin silmad. Avasin need mõned sekundid hiljem. Silmasin rahu, mis mulle väljast vastu vaatas. Seda kuidas kerged vihmapiisad aknaklaasi mööda alla voolasid ja piisad lehtetel, kõikjal puudel, pärast saju lõppu päikese käes helkisid ja rohelust; see oli hingematvalt kaunis. Ning ma märkasin seda alles nüüd.
Kummaline, mõtlesin nimetissõrmega aknaklaasil ringe joonistades.
"Nicole, kus planeedil nüüd sa viibid?" küsis ta mu näo ees käsi vehkides.
"Siin," vastasid mu huuled.
"Mis toimub? Me pole üldse suhtlenud. Mis sul selle Tristaniga on? Koguaeg käib mingi sagimine ja kes Daisyl Madridi lubas minna, mina küll mitte," vuras ta käsi paremale ja vasakule viies.
"Rahune nüüd maha!" Vajutasin ta esimese ettejuhtuva lauale istuma, kortsutades kulmu just ta viimaste, Daisyt puudutavate sõnade üle. Nad polnud kunagi eriti suured sõbrannade olnud. Miski oli muutunud.
Tristani (VN)
Tõde.
Mis see on?
Mis see Nicole jaoks on?
Elas minus mõte, kui ma oma kapi ees seisin ja sealt keemia õpikut välja tirisin.
"Hei, seksikas," sosistas Gyra mu kaela vastas ja surus oma huuled sinna, haakides käed mulle ümber. "Gyra, me peame rääkima," ütlesin ennast ringi pöörates ja ta käed enda ümber eemaldades, viies need oma pihkudesse.
"Ma tean millest," vastas tüdruk säravalt naeratades. Mu kulm tõmbus kirpa ja ma jäin talle segaduses otsa vaatama enne, kui aru sain, mida ta silmas pidas. "Ei, see ei ole see... Tegelikult arvan ma, et on parem kui me-" üritasin öelda, aga ta katkestas mind. "Liigsed sõnad, liigsed sõnad," Sõnas ta oma pisike nimetisõrm mu huultele vajutades.
"Ei Gyra, palun kuula mind!" sõnasin tungivamalt, üritades asja võimalikult valutult talle selgeks teha. Viisin käe kuklale ja astusin tüdrukust mõned sammud eemale, jäädes Simoni ja Dretnerit väravate juures vaatama. Nad viipasid mulle, noogutasin korraks pead ja keerasin siis end Gyra poole.
"Ma ei vaja sind enam, ma saan nüüd ise hakkama."
"Mida?" küsis ta silmad maha heites ja käed rusikasse surudes. "Millega sa hakkama saad? Ei, sa ei saa! Nicole peab nii tegema nagu mina ütlen. Saad aru? Neetud, sa oled nii loll ikka" karjus ta keset koridori. Haarasin ta käest ja kõndisin saali, tõmmates uksed korralikult kinni.
YOU ARE READING
Ärata mind ellu
FantasyNicole on keskkooli õpilane, kes suudab pärast oma vanemate traagilist surma lugeda ja kuulda inimeste mõtteid, tunda nende aurasid ja näha tulevikku. Kõik aga muutub siis, kui ta kohtub salapärase - ja deemoniverd - Tristan Macce'ga, sest tema mõtt...
