Ärata mind ellu

17. Keelatud ahvatlus & unenäost reaalsusesse

Peatükk

17/1

Tristan/1.

Mida ma küll teen?

Nicole hingeldas mu rinnal, sest pisarad ja tihe nuuksumine võttis temalt kogu energia. Ta käed olid tihedalt mu ümber, justkui kardaks, et ma kaon niipea kui ta mind enda haardest vabastab. Ta värises üle kogu keha, võideldes pisaratega, mis ta põski vallutasid. Ta oli nii õrn ja haavatav. Ma ei osanud midagi teha ega öelda, vaid lihtsalt seisin, üritades rahulikuks jääda ja mitte teda vastu kallistada. Hoidsin oma käsi kramplikult eemal, õhus, tema alakeha kohal.

,,Palun ära jäta mind üksi," kordas ta öeldut, kergitas pead ning vaatas mulle otsa. Ta põsed, silmad, nina ja suu olid märjad, sest pisarad voolasid endiselt väsimatult tüdruku põskedel, neid vangistades ja nendelt siis lõua all rännates.

,,Nicole," laususin vaikselt.

Ta oli võlutud paljalt sellest, et ma teda nimepidi kutsusin.

Ma tahtsin meie jaoks midagi otsustavat öelda - ei, otsustav oli see ainult minu jaoks, mitte meie. Mitmuses ma asja veel ei näinud. Vähemalt praegu, sest mina olin see, kes pidi eemale hoidma ja seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

,,Ma tean, et see võib sulle ootamatu olla, aga see-" jäin poole lause pealt vait, kuna ta surus end tihedalt mu rinnale, otsides tuge ja midagi, mis valu leevendaks. ,,See algab vist homme." lõpetasin oma lause ja üritasin teda endast eemale lükata, kuid ta oli minu külge klammerdunud, mistõttu mu põrusin ka selles katses.

,,Ma ei suuda seda teha," sosistas ta.

Raputasin pead, astudes paar samme voodi poole, mis meist mõne sammu kaugusel oli. Üritasin sinna jõuda, et tüdruk sinna istuma panna, kuid see oli võimatu, arvestades, kuidas ja kui tugevalt ta minust kinni hoidis. Olin talle nagu ankru eest ja näis, et ilma minuta ta upub. 

,,Nicole, lase minust lahti," ütlesin nüüd ärritunult, aga mu olek leebus, kui ta uuesti pead tõstis ja mulle oma säravate silmadega otsa vaatas. Ta hakkas mulle teistmoodi mõjuma. Paremini. Hästi. Isegi kui seda oli raske tunnistada ja sellele nii vaadata. ,,Sa võid minust lahti lasta," kordasin end, kuid leebemalt.

,,Kas sa lubad, et ei kao ära?" esitas ta mulle kiire küsimuse.

Esimest korda üle pika aja tahtsin ma naerda, sest tema küsimus oli nii normaalne. Jah, normaalne, kuigi oli vale, sest varjas võimatult sõnumit. Ma vaikisin. Ma ei teadnud, mida vastata või mida üldse öelda. Ta rabas mind selle küsimusega, eriti sellepärast, et mu kurku naerukõdi läbis ja see sinna minutiteks pidama jäi, oodates oma õiget hetke.

,,Palun luba mulle, et sa ei lähe ära," nuuksus ta.

,,Miks ma peaksin?" küsisin sosinal, unustades kõik, mis keelatud oli. Surusin end tüdruku vastu, toetades oma pea tema omale. Ta naeratas, näis, et jäi minu vastusega rahule. Talle sobis küsimus, mille ma talle esitasin. Selles oli värelev kindlus sellele, milles ta kindel olla tahtis. Nicole sõna otseses mõttes sulas mu vastas, sest oli näost lubivalge ja hingeldas mis hirmus. 

Ma teadsin miks. Ma teadsin, mida ta minu vastu tundis. Ma teadsin, kuidas ma talle mõjusin ja mida ta soovis. Ma teadsin üldse palju. Võib-olla rohkem kui tohiks. Ta oli minu jaoks otsekui avatud raamat, millest ma sain kõike näha ja lugeda. Iga stseen ja kirjutis näitas tema tundeid ja emotsioone olukordadest, milles ta iga päev viibis. See oli hämmastav. Ma võisin soovi korral talle pähe ronida ja seal tunde olla. Ta oli mulle täiesti kättesaadav ja igal ajal olemas. Samas aga nii kaugel, kuna ma keelasin endale kõike, mis mul temaga olla võis. See oligi keelatud. Oli alati olnud kuna deemoniveri ja Alfagon ei sobinud omavahel kokku. 

Nicole/2.

Ma lamasin võrkkiigel, silmitsedes lummatult tähti, mis mulle mustjast taevast vastu vaatasid, kui ma pea kuklasse ajasin. Ma olin sellest lummatud, nagu ka täistkuust, mis igat rakku minus juhtis. Iga verelible sobivasse kastikesse viis ja silmis säras. See oli maagiline. Ma tundsin end siin hästi. Jah, just siin, oma ema majas. Tema lapsepõlvekodus. Majas, kus ta üles kasvas ja naabritega suhtles, kuni selle hetkeni kui temastki Rändaja sai. Naine, kes oma meest pisar silmis jahile saatis ja kes hiljem surematuks saamist vihkas; kes soovis paremat elu oma tütrele.

Tõmbasin teki rohkem ümber oma piimja keha ja vedasin ühe neist mitmest langevast tähest kuskile tundmatusse koos oma lihtsa sooviga, lootes, et see läheb täide. Ohkasin ja pöörasin pead, avastades enda kõrval Tristani, kes mind juba pikemat aega jälgis.

,,Hei," sõnasin talle soojalt naeratades.

Ta muigas ja tõusis püsti, kui mu käes tühja tassi nägi. Kakao oli otsas ja ta otsustas, et toob mulle uue. Ta kõndis klaasist ukseni, peatus seal hetke, kõndis siis minu juurde tagasi ja surus oma pehmed huuled minu omadele, tehes mind nõnda väga õnnelikuks. 

,,Mmm..." mõmisesin läbi une, otsides kohta, kust kinni haarata ja end püsti ajada. Mu silmad olid endiselt kinni, justkui oleksiid need kokku liimitud. ,,Ema," sonisin tasaselt. Pöörasin pead ja tundsin kellegi lähedust. Mu ninna valgus veider lõhn, aga see meeldis mulle, sest kuulus kellegile, kes oli mulle tähtis. Olin selles enam kui kindel.

,,Tristan, ma-" hüüdsin ülevoolava rõõmuga ja hüppasin püsti. 

Voodi mu all liikus paigast, kui ma keerasin oma jalad vasakule, tuppa valguskiiri toova ainsa akna poole. Kirtsutasin pahuralt nina ja vaatasin endale sülle, sest tundsin seal midagi kerget, aga vankumatult kindlat. Seal oli pruun kaisukaru, mille nina oli heleroosa, püksid lagoonsinised ja kindad, mis mõmmiku käppi peitsid, olid punased. Mu süles lebas helepruun karu, kes oli oma riietuse osas nii värviline ja kirgas. Ma olin alati arvanud, et kui ruumis on palju mängukarusid ja muid pehmeid mänguloomi ning nukke, siis kuulus see tuba väiksele tütarlapsele või siis õrna hingega poisile. Kuid see karu oli ainus, mis mulle siin toas silma jäi, kui ma ringi vaatasin. Kõik tundus üdini vale. Miks ma siin oli, kuidas ma siia sain ja kus Tristan oli? Viimane kolmest küsimusest huvitas mind eriti, sest mul oli veel selgelt meeldes unenägu, mida temast, meist nägin.

,,Tristan?" hüüdisin heleda häälega kui toast väljusin ja keset tühja koridori seisin. ,,Kus sa oled? Ma nägin sind-" jätkasin oma juttu, kui alumisele korrusele jõudsin ja köögi poole astusin. ,,Ma nägin sind-" ütlesin uuesti, kui seal liikumist kuulsin. ,,unes." lõpetasin, kui baarileti taga säravalt naeratavat pisikese, aga samas kurvika kehaga neiut nägin.

,,Tere Nicole."