Hei! Kirjutasin siis uue osa. See sai valmis hiljem kui ma lootsin, andke see mulle andeks, mul fantaasia lendas, mis on ju ainult hea. Head lugemist!
P.S. Laul kõrval on selle osa theme laul.
***
Nicole (VN)
"Kes seal on?" hüüdsin üle korteri, kus kõik kajas ja surusin käed rusikassa ning astusin suletud toa ukse poole otsustavaid samme, puudutades lõpuks selle linki. Kas ma saan hakkama, kui seal ootab ees midagi hullemat kui ma senini kogenud olen? küsisin endalt.
Hingasin pahinaga välja kogu ebakindluse, mis minus oli ja lükkasin ukse lahti ning kiljatasin, kui akna ees Mitch Callery'd, oma ema Avely Bloom'i mõrvarit, nägin. Mehe musklis käed olid rinnale ristatud ja deemonlikkust täis kollased silmad rändasid õues ringi; seal olevas hingematvalt kaunis sügises.
"Kuidas sa veel julged siia tulla! Tristan ja Gyra niigi avaldavad mulle survet. Ära sina nüüd seda tee!" karjusin mehele ja istusin oma valge, võimatult pehme ja lumivalge tekiga, voodile.
"Tere, Nicole," lausus Mitch tüütu viisakusega. Ta ei teinud mu ilmselgest tüdimusest väljagi; ta ei teinud välja minu irooniast ja protestist Tristani ja Gyra aitamise osas ja see häiris mind, nagu ka kõik muugi, mis minuga ja minu ümber toimus.
"Mida sa tahad?" tahtsin talt jalamaid teada.
"Seda sama, mida Tristangi," vastas ta lihtsalt ja vaatas toas ringi, nagu ta otsiks midagi. Kuid mida, seda ma ei teadnud ega tegelikult uskunud, et tahtsingi teada.
"Kas teile ei jõua kohale, et ma ei saa teid aidata. Veel enam, kui sina see peamine käskija oled," ütlesin heliseva, kergelt väriseval häälega. Ma olin murdumas. Ma olin alla andmas ja olin endiselt segaduses Tristani öeldu pärast. Ja sa tahad mind unistada? oli ta minult küsinud. Raputasin pead, pudisin sõrmedega meelekohti, et veidigi maha rahuneda.
"Vaata Nicole, asi on nii, et sinul pole siin midagi sekka öelda. Sa pead meid aitama ja sa suudad seda. Usalda seda ja mind," Mitch kükitas mu ette ja surus ome käe mu vasakule põlvele. Tundsin, kuidas surin mu põlve läbis ja selle tulemusena neelatasin ma ahnelt sülge, üritades enesekontrolli säilitada, sulgedes selle valguses silmad.
"Milles? Milles mu abi vaja läheb? Milles?" küsisin siis talt.
"Me peame sind treenima, aga ma luban sulle, et sa ei jää võimetuks Alfagoniks. Ma poen kas või nahast välja, et sinu ja sinu võimetega kõik korras oleks," vastas mees.
Avasin silmad ja vaatasin mehele otsa. Kõik, mis ta üles, tundus niivõrd vale. Kuskil pidi mingi konks olema. Olin selle enam kui kindel. Lausa surmkindel.
"Kas sa saad minust aru?" küsis tu mult meelalt naeratades.
Miski selles naeratuses hirmutas mind. Siiski, ma noogutasin, olgugi et vastuoluliselt. "Miks sa seda teed? Ma olin Rändaja, tähendab olen ja ma ei usu, et-" üritasin öelda, kuid ta segas mulle vahele. "Ei, kullake, sa ei pea millegi pärast muretsema, jäta kõik minu hooleks. Lihtsalt ära protesti selle vastu. Asi on otsustatud. Tegin seda sinu eest." Ta silitas pärast oma pika ja konkreetsust täis lauset mu nägu, küsimata selleks luba, nagu põlvest veele ei piisanud. Tõmbusin automaatselt eemale, tundes end väärkohelduna.
"Ma ei saa lihtsalt niisama unustada seda, mida sa mu vanematega tegid!" nähvasin talle silmad sädemeid pildumas. Kõhatasin, et kurku puhastada, kuna sinna tekkis suur nutuklimp. Nüüdseks tahtsin ma nutta rohkem kui kunagi varem. Nutta välja see lein, mis ma aastaid endas hoidsin ja kasvatasin nagu puud, mille juured juba ammuilma mädenanud olid.
YOU ARE READING
Ärata mind ellu
פנטזיהNicole on keskkooli õpilane, kes suudab pärast oma vanemate traagilist surma lugeda ja kuulda inimeste mõtteid, tunda nende aurasid ja näha tulevikku. Kõik aga muutub siis, kui ta kohtub salapärase - ja deemoniverd - Tristan Macce'ga, sest tema mõtt...
