Ärata mind ellu

12. Sünge meloodia & silmad, mis hoolisid

Hei! Tahtsin ja kirjutasingi uue osa! Fantaasia lendas. Selgitasin mõned asjad lahti, kuid jätsin ka küsimusteks ruumi. Võin lausa lubada, et neid tuleb iga osaga juurde. Mulle isegi meeldis seda osa kirjutada, armusin sellesse kuidagi, aga loodan, et teilegi meeldib, nii et head lugemist!

P.S. Kõrval on pilt Sal Margarethe lossist Delfanis ja klaveripala, mis Nicole peas kumises ja palun öelge, mis te arvate Tristani vaatenurgast!?!?!?

***

Tristan (VN)

Veel oli aega...

18:20

Näitas kell mu käel, kui ma seda jälle vaatasin. Olen muutustest saadik minutite lugeja olnud. Isa pidas mind alati veidrikuks, kui mulle seinakella tiksumist lugeda meeldis või ma enne palli väravasse löömist kolm korda sisse hingasin ja kolmeni lugesin. Teda häiris see. Sellised lihtsad asjad, mis minust aja möödudes kellegi, millegi sellise tegid. 

"Kaua me seal oleme?" esitas Nicole mulle küsimuse, tuues mind mu mõtetest välja.

"Mõned päevad, mitte rohkem," vastasin talle, üritades ta näost mingitki emotsiooni näha, kuid tüdruku näoilme jäi alates minu teatest, et me sõidame mõneks päevaks Delfanisse, täiesti tuimaks. Ükski ta näojoon ei liikunud, ei värisenud korraksi, kui ma iga mõne sekundi järel teda vaatasin. Tundsin ennast selles süüdi, kuigi ma ei teadnud, miks. See lihtsalt ei olnud reaalne. See ei saanud seda olla. Nägin ühel hetkel Nicole põskedel pisaratejuga ja soovisin neid olematuks muuta. Tahtsin need ta näost ära pühkida ja ta huulile naeratuse joonistada, aga loobusin sellest mõtest, surudes endas alla igasuguse soovi teda kaitsta ja isegi nende valust ning hirmust pakatavate priiskavate pisarate eest.

"Oled valmis?" küsisin diivanilt tõustes ja koridori suundudes. Ta vangutas heitlikult pead ja tormas vannituppa, haarates sealt kaasa kõik vajalik. Või kõik, mida ta arvas, et tal seal viibides vaja läheb. Mulle hakkasid silma mitmed topsid, pudelid ja pakk vatipatjadega, mis asetses kenasti reas väikses kilejas kotikeses.

Ta mõtted on nii suletud!? Mida ta praegu mõtleb??? Jälgisin sõrmi teineteise vahele viies teda terve see aeg, kui ta ühest toast teise jooksis. "Sul ei lähe seda kõike vaja," hüüdsin talle.

"Sa ei tea seda," kuulsin ta helisevat häält kusagilt kaugemalt. Vannitoast vist. Ohkasin, toetasin käed laubale ja sulgesin silmad. Mõtlesin, mida see kaasa toon. Ma teadsin väga hästi, kuidas Victor, Eddie ja Mitch Nicole'i Sal Margrethe lossi ja üldse Delfanisse ilmumise peale reageerivad. Teadsin ka seda, kuidas Gyra asjasse suhtub ja kellena ta mind tema lähedal näeb. See oli liiga riskantne. Ma ei tohtinud eksida. Ma pole tegelikult kunagi varem eksinud, nüüd aga pidin selle eest Nicole'i tänama. 

"Nii, ma olen valmis minema," kajas äkitselt tüdruku hääl mu peas. Tõstsin pead ja tõusin püsti, kui tema kauneid rohelisi silmi ennast vaatamas tabasin ja võtsin automaatselt enda kätte koti, mis ta käes rippus. Minu õnneks ta ei hakanud minuga vaidlema ja lasi mu seda kanda. 

"Mis sul siin on?" esitasin talle siis küsimuse.

"Tellised," vastas ta.

Aga tõsiselt? küsisin talt mõtetes.

Tellised jah,  jäi ta endale kindlaks. Ta  pööras oma pea minu poole, kui ta korteri ukse kinni keeras ja võtme teksaste tagatasku pistis ja naeratas mulle. "Nii igaks juhuks, kui keegi peaks pinda käima," itsitas ta mu reaktsiooni nautides. Seis oli tema kasuks. Esimest korda. Või kas ikka oli?

"Kas Gyra on ka seal?" kuulsin ta suust küsimust kui koti autosse tagaistmele viskasin ja rooli taha istuma hakkasin, keerates süüdet, vastates: "On küll, aga ära muretse. Ta ei tee sulle midagi." kinnitasin talle ja palusin tal turvavöö kinnitada.