Ärata mind ellu

16. Põletav unenägu & üksindus

Peatükk

16/1

Tristan (VN)

Ma olin vist neid hämmastavaid liblikaid kauaks vaatama jäänud, sest olin läbimärg. Vihm pritsis mind igast suunast, aga ma ei liikunud sellegipoolest paigalt. Ma olin kui kohale naelutatud. Liblikad, mis Nicole'i kohal oma õrnu tiibu lehvitasid, tõmbasid mingil põhjusel kogu tähelepanu endale. Vihmapiisad, mis nende lendu takistada ja päikesele vastu peegeldusid, langesid tüdruku avatud kätele, jäädes nendel mulle vastu särama. Kuid mu silmad jälgisid endiselt vaid liblikaid, nagu tüdruk, kes nendega koos tantsis, oleks nähtamatu. Mingil moel ta oligi, sest ma teadsin, et ei tohiks teda vaadata. Ma keelasin seda endale.

Liblikate tants tema ümber näis küll lõputuna, kuid ühel hetkel olid nad kadunud ja Nicole seisis läbimärjana keset aeda, varbad murus ja pilk mägedes. Kõndisin temani ja lihtsalt seisin ta kõrval ja seda minuteid, kuni lõpuks 'hei' oskasin öelda. Mind tabas kahe veniva minuti järel Nicole'i kahtlustust täis pilgud ja ma tundsin end läbinähtavana, nagu ta teaks täpselt, mida ma mõtlen või tunnen. 

,,Sa oled läbimärg, kas lähme sisse?" küsisin viimaks. 

Ta vaid noogutas mulle ja kõndis majja, jättes mu endale järgi vaatama. Seisin keset aeda vihma käes nagu viimane idioot. Nii ma end ka tundsin, sest ei suutnud endiselt paigalt liikuda. Ma olin nõrk. Tema muutis mu selliseks. Nõrgaks, aga samas pannes mind tundma asju, mida ma varem tundnud polnud, vähemalt mitte sellisel kujul nagu praegu. 

***

Nicole seisis villane tekk üle õlgade ja kuum kakaotass käes akna ees, takistades oma intensiivse pilguga vihmapiiskade maandumist aknaklaasidele. Ta oli selleks võimaline. Tegelikult enamakski. Lambid vilkusid, sest iga kord kui kõuekõmin üle saare kostus, lõi kõik meie ümber võnkuma. Näis, et isegi diivan mu all liikus, kuigi see oli vaid minu ettekujutlus hirmust, mis mind valdas kui välk Nicole'i tabama peaks. Ma ei tea, miks ma üldse seda kartsin... või pigem, miks ma tema pärast kartsin. See kõik oli mulle nii võõras, see tunnete virrvarr. 

Surusin käed oma juustesse ja kummardusin põranda poole, hingates välja selle vähese õhu, mis minus veel oli. Tunded, mis minus elasid, olid mind tapmas. Vaikselt ja valutult. 

,,Tristan?" sosistas Nicole mu kohal. 

Ma ei olnud päris kindel, mis põhjusel ta sosistas, aga vihm oli üle jäänud ja välku ei löönud enam. Taevas oli selge. Liigagi selge, ma ütleks. 

,,Mis on?" pöörasin pilgu tüdrukule, kes mu ees käsi, mille sõrmede vahel lumivalge portselanist tass oli, ette sirutatult seisis. Tekiga, mis ta keha kattis, nägi ta kummituslik välja. 

,,See on tühi," sõnas ta ja lasi tassil põrandale kukuda. Heli, mis portselanitassi maadumisest puitlaudadele tekkis meenutas klaaspurkide sulgpatjadele kukutamist. See oli peaaegu et hääletu. 

,,Olgu," vastasin talle vaid ja tõusin püsti. ,,Tahad sa uut?"

,,Ei, ma lähen magama," lausus ta paremat käsi suule viies ja üritas minust mööduda, aga ma astusin talle mitmeid kordi ette, tahtes ise sama teha. 

,,Vabandust, ma-" tahtsin öelda, kuid sõnad jäid mulle kurku kinni.

,,Sa ei pea vabandama, Tristan," ütles ta ja kõndis trepi juurde, aga peatus enne ja pööras ennast minu poole, et öelda: ,,Head ööd," ja lisas sekund hiljem: ,,Ma olen Rändaja ja Rändajad magavad. Magamine on meie jaoks puhkus ja uue hinge elustamine uue päeva jaoks,"

,,Sa ütlesid mulle kunagi midagi sellist," pidin ütlema. Lasin käed rippu ja hingasin taaskord välja õhu, mis minus veel oli. Olin armetu.