Hei! Uus osa siis ja ma ei tea, kuidas teile tundub ja mida te arvate, aga mina armastan seda osa, nagu ka kuute eelmist. Need on hetkel parimad, mida kirjutanud olen. See osa valmis päikesevalguse, rõõmsa meele ja tohutu inspiratsiooniga. Ma lihtsalt armastan kirjutamist! Selles osa lõpus on - järgmises tuleb rohkem - ka Tristani vaatenurka. Loodan südamest, et teile meeldib!
P.S See laul siin... kuskil üleval... see on nii ilus! Mulle õudsalt meeldib. See ei pruugi praegu veel sobida, aga on siiski kõige ehtsam, mis siia leidsin. Parim Carrie Underwood'i lauludest üldse. Pilt on liblikatest, millest lõpus juttu on.
Head lugemist!
***
Nicole/3.
Kell tiksus väsimatult, hoides mind rohkem ärevil kui seda juba niigi olin. Minutid see-eest näisid justkui venivat, andmata mingitki asu.
"Mangzer hill," sosistasin, tõmmates sõrmega käevarrele närviliselt jooni. Vaatasin aknast välja ja vedasin aegajalt pilgu paberile, mis voodil oli. Igasugune inspiratsioon joonistada oli kadunud, ma ei tahtnud seda isegi selle pärast teha, et aeg kiiremini läheks. Mind valdas tüdimus ja väsimus Tristani järel ootamisest. Ta ei olnud ikka veel tulnud ja ma maalisin endiselt käevarrele sõejooni ja kui oma tegu lõpuks märkasin, oli neid niipalju, et mul kuluks paar minutit, et käsi puhtaks teha.
,,Ah!" Lükkasin viimaks varruka alla, et neid varjata. Peitsin neid, kuid milleks, selles ma ei olnud kindel. Võib-olla ma lihtsalt ei viitsinudki neid maha pesta ega tahtnud ka neid näha. Põrnitsesin ust, mis mind vastu põrnitses. Ootasin teda, et minna sellele matkale. Minna ema kodulinna ja teda seal näha, isegi kui see tundus ja oligi võimatu. Ma teeks ükskõik mida, et teda näha.
Tõusin aknalaualt püsti, viskusin voodile paberi ette põlvili ja viisin käe, mille sõrmede vahel söetükki hoidsin paberi keskele, et midagi joonistada. Pidin ennast kuidagi välja elama. Vedasin sütt mööda paberit, kujutades teda, kasutamata ühtegi muud värvi, sest neid ei olnud vaja. Maalisin naisele kiharaid, nina ja pehmet suud. Rõhutasin silmi, et endale ta pilku püüda. Sain selle, kui ringide ja mullide joonimise lõpetasin. Olin tehtuga rohkem kui rahul.
,,Nicole?" kuulsin oma nime, kui taas aknalauale istusin ja sügisest ilu väljas silmasin. ,,Me võime nüüd minna," naeratas Tristan mulle, kui ta ukse vahelt tuppa piilus ja mind vaatas. Hüppasin koheselt jalgadele, haarasin voodilt oma seljakoti ja jooksin talle kaela.
***
,,Aitäh," sõnasin silmad maas, kui me sillast üle kõndisime ja metsa sügavusse astusime.
"Mille eest sa mind tänad?" küsis Tristan.
"Selle," vastasin talle, naeratasin ja surusin seljakoti paremale õlale, kui me järgmist silda ületasime. Üks sild teise järel... lõputud sillad...
,,Tegelikult ma ei tohiks seda teha," ütles ta mulle. ,,Ma ei tea, kuidas Eddie ja Mitch sellele reageerivad."
,,Kuidas nad reageerivad siis?" tundsin huvi. "Kuidas nad üldse sellistele asjadele reageerivad?" esitasin talle teistmoodi küsimuse.
Poiss kehitas õlgu, kuid ma teadsin, et ta teadis mu vastust. Ta hoidis selle endale. See küll häiris mind, aga ma lükkasin oma patsid juuksed selja taha ja krimpsutasin nina, kui me juba viiendast sillast üle kõndisime. Näis nagu astusime me ühest maailmast teise.
,,Ah, palju neid on ometi?" küsisin talt, kui ta mulle käe ulatas, ületades madalat astet allapoole, et heinasele teerajale saada.
,,Ainult üks veel ja siis jõuame teele, mida katab punane liiv," vastas ta mulle muiates, kui oli mind sillalt alla aidanud.
YOU ARE READING
Ärata mind ellu
FantasyNicole on keskkooli õpilane, kes suudab pärast oma vanemate traagilist surma lugeda ja kuulda inimeste mõtteid, tunda nende aurasid ja näha tulevikku. Kõik aga muutub siis, kui ta kohtub salapärase - ja deemoniverd - Tristan Macce'ga, sest tema mõtt...
