Ärata mind ellu

28. Talvised rannamõnud, nuudlid & pidžaamapidu

Peatükk

28/1

"Kui su silmad näevad asju, mida nad ei tohi näha, siis avavad käed ka uksi ja aknaid, mida avada ei tohiks ja seda sellepärast, et tõde avab nähtust su silmad ja sa usud, et see peitub nende uste ning akende taga."

Nicole (VN)

Daisy lennuni oli veel paar tundi aega, kuid juba ma tundsin, kuidas tema kojutulek mu elavamaks muutis. Nagu saaksin uuesti hingata. Ehhki mulle meeldis üksi korteris olla ja oma käe-jala järgi tegutseda, igatsesin tema naeru ja nalju, samuti tema energilisust varajastel hommikutundidel, mis ka mind nakatasid, isegi, kui ma seda ei tahtnud.

Väljudes autovõtmed peos esikust, viskasin pilgu korraks köögi poole, et endale kinnitada, et lasin ikka tuled ära. Kell oli küll vaevalt viis saanud, kuid juba oli hämar ja tänavalambid olid põlema süttinud, näidates teed minu teekonnale. Sõites lennujaama oli üle poole jagu maanteest Bright Light pargi keskel, mille puudealleede vahele olid meisterlikult tänavalambid peidetud, mis valgustasid parki sellisel moel, et iga väiksem puu või põõas nägi kummituslik välja ja jalakäiatee lõpp oli veidike tumedam, justkui ennustades saabuvat ohtu.

Naeratasin, möödudes pikast elamurajoonist, kadestades peresid, kes selle muinasjutuliselt kummitusliku pargi juures elasid, kuigi ise olin sama õnneseen, elades kohe metsa- ja terviseradade lähedal, kuid kusagil mujal oli alati muru rohelisem, vahet polnud, mis nurga alt vaadata.

Daisy oli mind hommikust saadik kõnede ja sõnumitega pommitanud ja saades praegugi sajaviiekümnes sõnum sisuga, et kas ma olen ikka lennujaama teel ja et ma paneks tuled tööle, kuna oravad võivad mõlemast suunast mind rünnata, mis ajas mind vaid laginal naerma. Mu auto tuled põlesid ja ma ei märganud senini ühtegi oravat, seega ma ei saanud aru, millest ta rääkis.

Oravad tervitavad sind.

Olen teel.

N.

Vastust tuli sekundiga.

Ma ei ole sulle Ronaldit tutvustanud, ega ju?

Ta tuleb oma sõbra(loe: kaitseingli) Mustangiga ja ma mõtlesin, et me võiks korraks randa sõita.

Mis sa arvad sellest? On see väga tabu või koguni hirmus su jaoks?

D.

Muigasin, kirjutades ristmikul seisatades talle vastus. Minuti pärast hakkas roheline tuli vilkuma ja ma keerasin vasakule, endiselt mind see lõputu tontlik park lennujaama poole saatmas.

Mul ei ole mitte midagi sellest vastu, juhul kui see su Ronald ei ole sarimõrval või mingisugune muu kurjakuulutav tegelane...?

Mul on täiesti juhuslikud kaks tekki autos olemas, kui meil külm peaks hakkama, seega väärt mõte!

Näeme varsti!

N.

Daisy vastuse märguanne tuli samal hetkel, kui kolm oravat teelt läbi lippasid ja ma kiljatasin, pidurdades koheselt. Olin lugenud artikkleid lugudest nende sõdukite kohta, kes sel kellaajal siin kas rebase või koguni hirvega kokku puutusid, kuid oravad olid hoopis teine ooper. Nad olid väledad. Nad nägid majesteetlikud välja. Nad ei liikunud peaaegu kunagi mitmekesi ringi, mistõttu olin eriti jahmunud.

Hingeldasin, vaadates ega kuskilt veel ei tule, kävitades viimaks auto, olles valmis edasi sõitma. Gaasi vajutades ilmus see viimane hapupiimane orav nagu eikusagilt ja jalutas nagu vana rahu ise – nagu mul oleks tunde aega siin oodata – teistele järgi. Tegelikult ma ei olnud nii kärsitu, kuid kell oli juba palju ja ma ei olnud oravatega arvestanud. Vahel näis mulle, et ka Daisy'l olid mingisugused võimed, mis oleks selgitanud palju asju meie ühises elus.