Hei! Uus osa siis, jälle.
Ma olin siin vahepeal Tartus ja käisin kinos Titanic 3D vaatamas ja pärast seda oli mul niipalju mõtted, et ma tahtsin kohe kirjutama hakata. Aeg ta võttis, aga asja sai ja siin see osa nüüd on. Loodan südamest, et teile meeldib see kõik!
PS. Laul on lihtsalt nii jumalik - võiks vist isegi öelda, et lemmik lausa - ja pilt on Titanicust, nagu te arvate võite. Ja sellline küsimus ka, et kuidas teile mu kirjutamisstiil meeldib, esineb ka mingeid vigu? Vastake ausalt, ma ei hammusta.
Õnnelikku lugemist!
***
Nicole (VN)
Mida see tähendas? küsisin endalt juba sajadat korda. Viisin pilgu aknast välja, vedades aknalaul oma käsi ja meenutasin; meenutasin iga sõna, iga hetke, mille osaliseks ma mõned tunnid tagasi Tristani kui deemoiverd surematu näol sain.
,,Mida sa teed?" küsisin, kui oma jalgu mööda maad kangekaelselt vedasin, üritasin tema jõudu pidurdada; oma kätt tema kivikülmast marmoriast haardest vabaks tõmmata. "Lase mind lahti, idioot!" karjusin talle. Tristan pööritas korra silmi, lükkas mind ükskõikselt ilma mingisuguse häbitundeta auto otsa ja vaatas kõrvale - kuskile puudest õrgemale. Taevasse või siis põrgusse, Kui ta üldse sinna näeb. Oh, ta on ju deemoni poeg, muidugi ta on selleks võimeline!
Surusin käed tugevalt jaki taskutesse ja piidlesin teda. Ootasin. Ootasin midagi, mille tulekut, olekut ja nime ma ei teadnud.
"Nii, kohe tuleb Gyra," sosistas ta äkki. Pigem iseendale, kuid ma kuulsin seda. Väristasin õlgu ja viisin oma smaragt rohelised silmad maha. Vaatasin viimaseid pruune katkiseid lehti. Lehti, mis õige varsti kaovad, tuues endaga kaasa pikka ja külma talve. Kogu see aeg, mil Gyra tulema pidi, ei lausunud Tristan mulle sõnagi. Aeg-ajalt, iga kahe sekundi järel, saatis ta mulle külma pilgu. See pilk tegi mulle haiget. See täitis mind vihaga. Kuum-tuline juha läbis kõiki rakke mu hõblukeses kehas ja süda läks pahaks. Halvemal juhul oleks ma poisile peale oksendanud. Heal juhul autole või siis temast mööda. Kes teab.
"Gyra," ütles Tristan vaikselt. Ta kõndis tüdrukuni ja suudles teda. Pöörasin heitunult pea kõrvale. Kas ma tõesti pean seda nägema?
"Nicole?" pöördus ta pärast Tristani naeratust minu poole.
Vaatasin tüdrukule hambad ristis otsa, püüdsin tema peast midagi leida. Sealt midagi lugeda või kuulda, aga see ei õnnestunud. Nagu ka Tristaniga pole õnnestunud.
"Tere sullegi, jah," nähvas ta siis kalgilt, aga samas säravalt naeratades. "Ma ei aita teid!" pressisin käed rinnale vaheldi sättides.
"Räägime sellest," naeratas ta sõbralikult ja seisis mu kõrvale.
"Oota, millisest lause poolest sa nüüd aru ei saanud?" küsisin etteheitvalt saates tüdrukule mürgise pilgu. Tristan meist eemal vaid irvitas. Mis talle küll nalja pakkus?
"Vaata, Nicole," alustas ta oma õrnroosat maniküüri silitades. "Sinul ei ole siin midagi otsustada, sest sa pead meid aitama," sisistas ta oma mustade huulte vahelt, rõhutades eriti sõna "pead".
"Vabandage, aga ma ei saa aru milles? Ma olen Alfagon. Lihtne surematu, kes tunneb aurasid ja suudan heal juhul mõtteid lugeda ja kõike muud sellist, ma ei saa deemoneid ja muid selliseid elukaid aidata!" rääkisin asja enda poole pealt, sest nii see oli.
أنت تقرأ
Ärata mind ellu
الخيال (فانتازيا)Nicole on keskkooli õpilane, kes suudab pärast oma vanemate traagilist surma lugeda ja kuulda inimeste mõtteid, tunda nende aurasid ja näha tulevikku. Kõik aga muutub siis, kui ta kohtub salapärase - ja deemoniverd - Tristan Macce'ga, sest tema mõtt...
