Ärata mind ellu

19. Ma armastan teda

Hei! Ma ei tea, mis tuhin mulle peale tuli või kui mürgine ämblik mind hammustas, aga ma hakkasin seda osa sellise vaimustusega kirjutama. See rõõmustab vist teid, samas "Kummituste sosistaja" lugejaid kurvastab, aga ma sain selle valmis. Ma mõtlen selle rohke actioniga osa või nii. Ja ma loodan südamest, et teile meeldib see kõik, nii et head lugemist! 

***

Peatükk

19/1

Nicole/1.

Kopp, kopp, kopp...

Avasin aeglaselt oma silmad ja vaatasin laega tõtt. See oli must. Tuhm-valge värv hakkas seintelt lahti kooruma, tekitades minus hirmu, et need seinad vajuvad mulle peale, purustades mu täielikult, ilma et midagi järele jääks. Ma ei oleks tohtinud hingata, sest õhk selles hämaras ruumis oli paks ja lämmatas ainsadki hapnikupiisad. Kuid ometi ma istusin maas, toetudes seinale, mis minu uskumuse järgi mu lõmastama pidi ja hingasin, tõmmates iga hingetõmmet sügavalt kopsudesse, arvates et see on viimane - üks neist viimastest, mis mulle jäänud on.

Ma olin päevi vaikuses istunud ja see tihe koputamine, mis raudukse tagant minuni kostus, hakkas mind ja mu kõrvu häirima, pannes mu pea veelgi rohkem valutama, sest mind vaevas migreen, mis mind vaikselt tappis. Surm kõlab praegu hästi. Liigagi hästi.

Kuidas ta sai niiviisi kisada seal, justkui ma suudaks lugeda tema mõtteid? 

Ma ei suutnud. Ma ei suutnud seda kunagi. Ma ei saanud sellega hakkama esimesest hetkest, kui teda nägin. Temasugused oli minu jaoks kui must auk, kuhu kukkudes ei kuule ega näe.

Kopp, kopp, kopp...

Katsin kõrvad kätega ja üritasin kõike enda ümber nendega summutada, nagu see muudaks olukorda. Nagu see viiks mu siit ära. Tema juurde. Sulgesin ka korraks silmad ja tõmbasin jalad tihedalt keha ligi ning istusin niiviisi minuteid, kuni keegi mind puudutas. 

Mu saatus ootas mind. See seisis mu ees ja puudutas mind, et küsida viisakalt luba mind endaga kaasa tirimiseks. Kas ta oli tõesti nii viisakas? Jah, oli küll. Ja ma olin valmis temaga tutvuma ning seepärast avasin uuesti silmad, tõstsin need üles ja vaatasin teda.

Tristan/1.

Sidusin sidet ümber oma randme ja lugesin jälle minuteid ning tundsin ennast sellepärast veidi halvasti, sest tegin seda varem - kunagi ammu, kui kõik veel alguses oli. Nüüd oli lähenemas lõpp, mille tulekut ma ette ei näinud, kuigi Nicole'i siia toomine oli ristkantne ja oht hingas mulle igal võimalikul hetkel kuklasse, kuid ma ei teadnud ega näinud seda. Ma ei teadnud ette seda, mis praegu toimus ja seda meie mõlemaga.

 Nicole oli juba päevi kadunud ja mul ei olnud aimugi, kuhu nad ta viisid. See vihastas mind, lastmata mul korrakski katkestada side sidumist ümber oma lubivalge randme.  Ma olin jahtunud. Kustumas oma raudkilbist. Kilbist, mis sulas juba paari päevaga ära. 

Olin ma suremas? Ei, mitte suremas. Minu puhul seda nii ei nimetata. Tegelikult ma isegi ei mäletanud enam, kuidas, sest olin mõistuse kaotanud. Ma ei teadnud, kes ma olen ja kust tulen. Ainus, milles kindel olin, oli see, et ma pean Nicole'i leidma.

 Ma mäletasin teda. Ma mäletasin iga hetke, mille temaga siin majas veetsin. See kisaks nagu sõnu, mis avastamist ootavad - justkui ma oleksin sellele piisavalt lähedal, et käega puudutada, endale krahmata või koguni purustada. Kuid see ei olnud sugugi nii lihtne. 

Mu randmed oli puru. Ma ise olin puru ja jõuetu.

Charlie oli mu ära lõhkunud. Ma ei olnud võimeline isegi jooksma nii, nagu varem jooksin. Nagu siis, kui Saatanisti elu esimeste aastatega tutvusin ja tuhandeid kilomeeteid ühest riigist teise jooksin. Või jäises meres ujusin, teades et haid ja muud röövkalad mind ei taha. Ma ei olnud neile siis maitsev ega poleks ka nüüd. Ma ei saanud kedagi hüpnotiseerida, et teda oma kasuks tööle panna, et Nicole Charlie ajupesu ja võimete eest päästa. Kurat küll, ma ei saanud midagi teha.