Ärata mind ellu

4. Lõpeta ära

Heips! Jälle uus osa. Kuna mul juhtus üks paha-paha asi, siis hakkab osasid ruttu tulema, kirjutan ainult kahte juttu. Pühendus läheb sinule Bluebubble'le, sest ma jumaldan väga sinu juttu "Haavatud". Sa küll tead seda, aga ma ei väsi kordamast, et ma lihtsalt armastan seda! Sinu sõnakasutus ja kõik värgid-särgid on fantasico! Su jutt teeb minuga 100 imet! Aitäh sulle! :)

Niisiis, ootan vote ja kommentaare, sest ma kindlasti lõpetan selle loo, ja ma tõesti loodan, et see meeldib teile. :)

Head lugemist!

***

Nicole(VN)

Mu käed ja jalad hakkasid veel enam värisema kui film algas ja Tristan mind ikka veel vaatas. Mu keha täitus kuuma joaga. Ma olin peaaegu plahvatamas. Olin näost väga kahvatu ja mu silmad pildusid sädemeid. Loomulikult Daisy seda ei näinud, sest ma istusin selg vastu ühendatud tooli selga,  teeseldes, et naudin filmi ja hoidsin hambaid koos, et mitte karjuma hakata.

Ma pean siit ära saama! kisendas hääl mulle peas ja ma surusin käed teineteisse ja ajasin end toolilt püsti, kuigi see oli raske. Daisy pööras pead ja vaatas mulle otsa. Noogutasin talle vabandavalt.

"Ma pean õhku saama, Tristan vahib mind." sosistasin talle ning kõndisin saalist välja, jalgu teineteise järel vedades. See ei ole õige, miski on valesti. mõtlesin kui popkorni leti kõrval seisin ja oma külmad käed oma tulisele laubale panin. Hingasin rahulikult sisse ja siis välja ning tõstsin pead, kui nägin siniseid ketsin.

,,Nicole, kas kõik on korras?" küsis Tristan mu kohale kummardades, et mulle otsa vaadata.

,,Ei." sisisenin läbi hammaste ja sulgesin silmad, kui põrandale istusin ja käed ümber pea heitsin, et ennast kaitsta. Tristani eest! Tema oleku eest! Kõige temaga seostuva eest! 

,,Nicole, ma arvan, et sa peaksid—" alustas ta, aga ma katkestasin teda. ,,Ole vait! Lihtsalt lõpeta ära!" karjusin silmadega põrandasse auku puurides. Nüüd need juba helkisid. Polnud jälgegi mu violetse varjundiga rohelistest silmadest. Inimlikest silmadest. Ja miksi või keegi justkui kägistas mind, sest hapnikku oli iga sekundiga aina vähem.

,,Mille ma lõpetama pean?" küsis Tristan ja kükitas mu ette, asetades oma parem käsi graatsilise liigutusega mu vasakule põlvele ja tõstes mu pea lõuast üles, et ma talle otsa vaataks, aga see oli võimatu, sest see oli mulle valus. 

,,Sa tapad mu, ausalt!" purskasin vihaselt välja ja roomasin temast eemale.

,,Nicole, sa teed seda endale ise, mina ei tee midagi," lausus ta vaikselt, istudes mugavalt  — ehk liiga mugavalt — mu kõrvale, surudes oma värisevad käed jaki taskusse. Ta varjas hoopis enda hirme, mis temas pakitsesid. 

,,Kuidas?" küsisid mu värisevad huuled.

,,Sa ei suuda või ei saa ja võib-olla isegi ei taha minu aurat ja mõtteid vastu võtta," ütles ta pilgu eemale viides. Ta vaatas lühikeses kleidis naist snäkkide automaadi juurdes. Pööritasin korraks silmi ja puudutasin siis ta marmoriat kätt. See oli jäiselt külm ja ma ei hakanud enam palav, otse vastupidi, mul hakkas külm. Nagu seisaksin keset lumevalle ja tuisk puhuks mulle näkku.

Tõmbasin käe ära ja jälle oli palav. Kohutavalt palav.

"Kes sa oled?" küsisin viliseval häälel, samal ajal kui ma palavikuga võitlesin. Toetasin pea vastu jahedat popkorni käru ja surusin käsi kramplikult põrandale, närides huult. Kõik oli nii segane ja ma isegi ei oodanud enam vastust, mis pidi Tristanilt - nahktagis poisilt - minule tulema; ma ei tahtnudki seda teada.